Urmas Reinsalu

Teie plakatikampaaniat on ühiskonnas õigustatult hukka mõistetud kui rahvustevahelist vaenu õhutavat juhtumit, mis muuhulgas võimaldab Venemaal propagandasõjas luua Eestist väärkuvandeid.

https://www.ohtuleht.ee/917025...

Kui see oleks üks turunduslik ja kohatu maitsevääratus, poleks ma sõna võtnud. Kuid ma tutvusin eile õhtul Teie selgitava avaldusega ning lisaks sellele paljude teiste Teie avameelsete avalike tekstidega, mis kannavad Teie vaateid eesti rahvast ja tema tulevikust ning selle valguses asetus üks kampaania minu jaoks hoopis teise, palju ohtlikumasse konteksti. Täna pressikonverentsil kõnelete te küllap sellest, et ühiskonnas on valuline probleem, mis kõnetab paljusid inimesi ning Eesti200 asub seda küsimust omal viisil lahendama. Kuid küsimus pole sugugi haridusintegratsioonis. Küsimus on Teie sügavas arusaamas, et Eesti rahvusriik sel moel, nagu see on määratletud põhiseaduses, on anakronism ja tuleb visata prügikasti. Eilne kampaaniaaktsioon pidi juhtima tähelepanu Teie tegelikule uskumusele, et Eestis tehakse venelastele juba pikka aega ülekohut ja selle kõrvaldamiseks tuleb asuda ühiskonda etnilisusest puhastama. Nagu te ise tabavalt märgite: „Ei saa olla eestlaste Eestit“. Muide, aga miks ei saa? Ma olen eestlane ja siin, minu jalge all, on minu Eesti?

Ilmestan Teie seisukohti vaid mõningate näidetega Teie ühest intervjuust Sirbis (13.05.2016 Narva kui venekeelne demokraatlik Euroopa), Te nendite seal, et „..Venelased olid tõrjutud ja vaikselt hakkas iga Eesti riigi otsusega, mis nad taas kord ühiskonnast välja arvas, hääbuma ka venelaste usaldus Eesti riigi vastu“, „….nüüd ootavad venelased Eesti riigilt vabandust 1990ndate traumade eest.“ Pronkssõduri teisaldamist mõtestades viskate te vastutuse samamoodi Eesti riigile nagu integratsiooni puudumise eest: „Pronkssõduri kriis ei olnud paratamatu. See oli provotseeritud. Eesti poolt teadmatult ja vist rumalusest, Venemaa poolelt teadlikult. Venekeelse elanikkonna seisukohast oli see Eesti valitsuse jõudemonstratsioon: venelaste arvamusest käidi sõna otseses mõttes tankiga üle ja näidati veel kord koht ka kätte.“ Sellist mõtteviisi ilmestades pole üllatav, et te väljendate selles intervjuus omas sallivust Eestis nii Georgi lintide („Georgi lint tähistab minu jaoks praegu venelaste viisi mälestada Teise maailmasõja ohvreid…“) kui Vene lipu lehvitamise üle (…„Vene riigilipu lehvitamises ei näe ma midagi halba ega solvavat….“).

Teie jaoks on probleem rahvusriik. Nii nenditegi te avameelselt: „Etnilisus tuleks riigi arengudokumentidest välja võtta või siis ümber sõnastada“. E t n i l i s u s e v ä l j a v i i m i n e (minu sõrendus) poliitilisest ruumist ei tähenda, et etnilisus tuleks koju kappi ära peita. Etnilisus tuleks privaatsfääri üle viia ja võimaldada vabalt ka selle esitlemist avalikus ruumis indiviidi tasemel. Kuid riik peaks olema mitte etniline, vaid poliitiline nähtus. Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine“.

Seega, eilne aktsioon oli tsiteeritud intervjuu valguses palju arusaadavam: Teie credo on etnilisuse välja viimine poliitilisest ruumist! Nagu Te eile avameelsest sedastasite: ei saa olla eestlaste Eestit! Eestlane või muust rahvusest inimene saad Sa teie visioonis olla privaatsfääris (mida iganes see tähendab), ei enamat. Ja põhjused sellele visioonile on teil toodud esile mustvalgel: sest Eesti riik on teinud liiga, pole vabandanud, vähe on usaldust. Nii nenditegi oma kuulsas intervjuus, et on üldine vastastikuse usalduse probleem: eestlased ei usalda venelasi ja vastupidi, venelased usaldavad vähe Eesti riiki ja eestlased ei usalda Vene riiki.

Uskumatu, et sellise ideoloogiaga taotletakse avalikku võimu. Mul on Teile vaid üks palve: jätke meid oma eestlusevaenulike teooriatega rahule! Te teate suurepäraselt, et teie pikk plaan tähendab kõigepealt eesti rahvusriigi, seejärel aga eesti rahva kui riigirahva lõppu. See, mis minu jaoks on selle stsenaariumi õudus, on teie jaoks muidugi voorus. Jääb vaid õigus olla eestlane köögis. No tänan, ei!

Sümptomaatilisel moeltegelete Te lisaks eestluse tuleviku mahakriipsutamisele ka meie mineviku küsimärkide alla seadmisega. Tsiteerin Teie Eesti Päevalehe artiklit „Millal ikkagi sündis eesti rahvus?“: „Karl Marxist on möödas juba väga kaua aega ja vahepeal on rahvuste teemal arutatud ja kirjutatud palju uut. Kuna ajaloos ei ole olemas absoluutset tõde, vaid eksisteerib tõdede paljusus, siis peaks ka ajalooõpetus koolides sellest aspektist lähtuma. Parim viis õpilasele seda aspekti teadvustada, on läheneda ajalooõpetusele probleemipõhiselt, tõstatades küsimusi, mitte jutustavas vormis oma tõde kuulutada. Kas eestlased olid Rooma impeeriumi ajastul olemas või mitte, on tänapäeval teadlaste hulgas vaidlusi tekitav teema ja just nii seda tulekski kooliõpikutes esitada.“

Märkmed: