Urmas Reinsalu
ARMAS RAHVAS, ÄRGE KARTKE OMA SEISUKOHA EEST VÄÄRIKALT SEISTA! KIRJUTASIN DELFILE ABIELUREFERENDUMIST. LUGEGE JA KUI NÕUSTUTE, JAGAGE!
Kaja Kallas ütles eile ERR-le ilusad sõnad, mis mulle väga meeldisid: „ meil on ühiskonnas suur hulk inimesi, kelle jaoks on abielu praegune määratus kultuurilistel või usulistel põhjustel oluline.

Me ei saa suhtuda nende inimeste seisukohta lugupidamatult ega sundida neid jõuga oma põhimõtteid muutma. Tuleb leida poliitiline ühisosa“. Enam-vähem samu sõnu kasutasin ma ise Riigikogu kõnetoolis kooseluseaduse menetlemisel, kutsudes üles mitte ühiskonda lõhki kiskuma. Paraku, just Reformierakond ning SDE kuus aastat tagasi seda enamusjõudu tundlikus küsimuses kasutasid. Minu hoiatuse peale, et selline teguviis kutsub ühiskonnas esile määramatu ulatusega vastasseisu aastateks, oponendid naersid.

Nüüd küsin ma otse: kas nende kuue aastaga on siis ühiskond sallivamaks muutunud? Mina hoiatasin toona, et vägistades seaduse läbisurumise tagajärjed on paraku vastupidised deklareeritule. Toona asuti ühiskonda lõhestama olukorras, kus meie naaberriik Venemaa oli asunud annekteerima Ukrainat, pinged ja mured olid ühiskonnas laes. Nagu tänaseks on selgunud, tehti seda toona otseste valedega. Kõneleti mingist 100 000 inimesest, kes tahab kooselulepinguid sõlmida (tegelikult sadakond kuue aastaga) ning kõneleti, et sellel pole abielu instituudiga midagi pistmist, et selles osas valitseb konsensus. Noh, ausad on lõpuks selle nädala Kaja Kallase ja Sven Mikseri avaldused, kes selle vale tegelikult üles tunnistavad. Nii ütleb Kaja Kallas, et „praegu kehtib meil kooseluseadus, mis on sisuliselt nagu abielu, aga ilma abielu sildita“. Sven Mikser aga viitab, et kooseluseadus oli just evolutsiooniline tee samasooliste abieluni. Ehk teisisõnu, nüüd tuleks valida revolutsiooniline tee! Talle sekundeeribki (küll ettevaatlikumalt) Kaja Kallas: varem või hiljem jõuab Eesti olukorda, kus abielu on kõigi paaride võrdne õigus.

Lennart Meri on öelnud, et Eesti ajakirjandus käitub nagu poliitiline partei ja rahvahääletuse küsimuses ta selliselt muidugi käitubki, sarnaselt kooseluseaduse ajaga, tampides teistuguseid argumente turmtulega. Hoiatan, et see on ühiskonnas vastasseisu ainult süvendav tegur, nagu juhtus ka aastad tagasi. Rahvahääletuse suhtes on kasutatud järgnevaid vastuargumente nii meedia kui opositsioonipoliitikute poolt. Esiteks. Rahvahääletus on mõttetu, kuna abielu on mehe ja naise liit ning seda muuta ei kavatseta. See argument on ahjusoojalt just opositsioonipoliitikute endi poolt nii allkirjade kogumise aktsiooni kui seisukohtadega ümber lükatud. Teiseks, et see võtab kelleltki õigusi ära. See on vale, sest kehtiv perekonnaseadus sedastab ju abielu kui mehe ja naise liidu. See pole kuidagi inimõiguste küsimus. Perekonnaõiguse küsimused rajanevad just kultuurilisel arusaamal ning ühiskonna tõekspidamistel. Kolmandaks, et tegemist on äärmusliku ja tagurliku positsiooniga, mille toetajad vihkavad samasoolisi paare. See ei ole tõsi.

Ma ütlen kogu Eesti rahva enamusele, kes toetab (vähemat küsitluste järgi) abielu kui mehe ja naise liitu: lükkame selle vale tagasi! Ärme lase enda arusaama abielust teha võrdusmärgiks tigeduse ja inimväärikuse alandamise vahel. Mina austan kõiki inimesi ja kaitsen nende eraelu puutumatust ning keegi ei saa mulle toppida pähe teistsugust käsitlust. Ma lükkan selle täies mahus tagasi. Jah, on võimalik ligimesearmastus iga inimese poole ja samal ajal toetada kehtivat abielu käsitlust. Eestis kehtiva seaduse mõtte kaitsmine muutmise eest ei ole kuri äärmuslus! Olukorra selliselt kujutamisele aitavad kaasa isikud, kes ajavad kehtivat perekonnaseaduse sõnastust kaitstes suust lolli või kaasinimese suhtes ebaväärikat juttu. Mõistan selle täielikult hukka ja kutsun seda tegema minu seisukohta jagavaid inimesi!

Neljandaks, küsitakse, mis on rahvahääletuse mõte? Mõte on lihtne: luua läbi rahvahääletuse demokraatlikust valikust tulenev kaitse abielu määratlusele, et seda ei saaks nurga tagant muuta nagu kuus aastat tagasi kahe enamushäälega tehti kooseluseaduse aktsiooniga. Eestil on ju kogemus olemas. Ning seda arutelu kardavad abielu mõistet muuta kavatsevad poliitikud kõige rohkem. Nad tahaksid teha seda hiilides ja, nagu Kaja Kallas ütleb tabavalt, varem või hiljem! Rahvahääletus ei tähenda, et pandeemia ja majanduskriisi ohjeldamine poleks ühiskonnas akuutseimad küsimused. Viiendaks, öeldakse et inimõiguste küsimusi ei saa rahvahääletusele panna. Kuid abielu mõiste ei ole inimõiguste küsimus. Abielu mõiste üle on Euroopa Liidu liikmesriikides toimunud rahvahääletusi küll. Nii neid, mis annavad õiguse samasooliste paaride abieluks kui neid, mis määravad abielu mehe ja naise liiduna. Kuuendaks, tuuakse esile, et kui meil jääb abielu mehe ja naise liiduks, siis see on mitteeuroopalik tagurlus. Noh, enamikus Euroopa Liidu riikides ei ole sooneutraalset abielu ning see on puhtalt iga riigi kodanikkonna või rahvaesinduse valik, mingit Euroopa Liidu õigusakti selles küsimuses pole. Seitsmendaks, öeldakse, et see pole oluline küsimus. Väidan, et on küll ja seda tajub iga inimene, kes jälgib avalikku debatti selles asjas. Tohutu kaalu on see küsimus saanud ka ajakirjanduses, mis on ju ühiskondliku diskursuse parim peegeldusvorm. Rahvahääletuse jaoks on vajalik arusaadav küsimus ning selle formuleerimine on väga tähtis. Küsimus peab olema seotud Eesti Vabariigis kehtivate õigussuhetega, olema suunatud tulevikku, olema inimestele üldarusaadav, võimaldama selge ja ausa jah/ei vastuse ning olema selline, et nurga tagant rahvahääletusel väljendatud rahva tahet muuta ei saaks.

Viimane on ülioluline, sest juba on Sven Mikser alustanud põhiseaduse mõtte vastast debatti sotsiaalmeedias, kuidas parlament tulevikus saaks enamushäältega kodanike tahet eirata, kui see tahe on kehtivat abielu mõistet kaitsev. Muidugi oleks ühiskonnas ühisosa otsimise huvides hea, kui saaksime luua parlamendis konsensuse ning täiendada põhiseadust nii, et anda abielule põhiseaduslik garantii. Seda pakkus omal ajal justiitsminister Paul Varuli juhitav komisjon, pannes ette põhiseaduse paragrahv 27 lõiget 1 täiendada lausega et „abieluealisel mehel ja naisel on vastavalt seadusele õigus abielluda ja luua perekond“. Kuid seda enamust selles koosseisus põhiseaduse muutmiseks rahvaesinduse tahtel pole. Järelikult on asjakohane pöörduda kõrgema võimu kandja poole tema juhise saamiseks. See ei ole äärmuslik, vaid legitiimseim tee demokraatias.

Muide, ma hoiduksin rahvahääletuse kui idee mõnitamisest, sest kes selle kui demokraatliku otsustamise meetodi üle ilgub, mõnitab oma rahvast.

Märkmed: