Urmas Reinsalu, IRL, justiitsminister
Urmas Reinsalu
Foto: Rauno Volmar
Härra Ilves, Te ütlete tänases interjuus Maalehele rändepaktist kõneledes, et „see on täiesti okei, meile ohutu.“ Teil ei ole õigus.
Te ütlete, et, kõik riigid käsitlesid seda nii, et see on asi, mis ei kätke mingeid t õ s i s e i d (minu sõrendus) kohustusi. Samas on selle leppe entusiastid rõhutanud, et lepe ei kätke mingeid kohustusi. Selle leppe aluseks oleva deklaratsiooni heakskiitmisel osalenuna 2016 aastal, oskate Te kindlasti siis öelda, millised on need mittetõsised kohustused?
Minu käsutuses olevad maailma rahvusvahelise õiguse ekspertide hinnangud kinnitavad, et kohustused tekivad.
Te rõhutate, rände küsimuses on otsekui null-summa mäng, kas kontrollime rännet või oleme Schengenis. See on selge eksitamine, sest jutt käib rände korraldamisest globaalsel tasandil, vaevalt ka Teie kujutate ette ülemaakeralist Schengenit.
Tegelikkuses käsitletakse selles leppes rännet kui tööjõu ja indiviidide liikumist. Kuid olemas on ka rahvused. Siin on Eesti unikaalselt koos Lätiga väikseima põlisrahvastiku osakaaluga riik Euroopas. Meie jaoks tähendab küsimus rändekontrollist seda, kas eestlased jäävad ka saja aasta pärast Eestis enamuseks.
Immigrantide ühiskondade jaoks ongi see arusaamatu küsimus. Meie rahva jaoks aga tähtsamat küsimust säilimise vaates pole. Teie järeldus on, et need, kes julgevad rändelepet kritiseerida, on kas paremäärmuslased või rumalad. See on ebaväärikas hinnang. Küllap on leppe vastaste seas äärmuslasi, nagu fännide seas neid, kes soovivad rahvusriike fenomenina näha prügikastis.
Ennekõike on rändeleppe vastu inimesed, kes peavad oma identiteedi säilimist oluliseks. Et säiliks oma rahvuse, juurte, kogukonna ja kultuuriline identiteet. Osade inimeste jaoks on see maailmas oluline, osade jaoks teisejärguline ja osade jaoks suisa segav faktor.