Urmas Reitelmann
Soome „Iltalehti“ avaldas eelmise nädala pühapäeval uuriva artikli sellest, kuidas punaroheline vasakvalitsus vaatas nädalaid tegevusetult pealt Hiina taudi vohamist riigis seni, kuni paremerakondade hoiatustele lisandus president Sauli Niinistö sekkumine ja sisuliselt eriolukorra jõuga läbisurumine.
Eestis ollakse siiani erakordselt leebed nii Terviseameti, Sotsiaalministeeriumi kui ka ministri tegevusetuse ja vassimise kohalt. Õnneks on tervisebürokraatidel olnud niipalju oidu, et kodulehelt on koristatud reibas pioneeriraport ameti valmisolekust hiina nuhtlusega võitlemiseks. Meedikud kinnitavad, et olukord väljus Terviseametil totaalselt kontrolli alt juba rohkem, kui kaks nädalat tagasi, mil testimiste Halbu uudiseid lisandub müriaadina iga päev. Hakkavad ilmuma esimesed paljastused ja lävendit hakati tõstma üleöö. 60+ muutus võluväel 65+, diabeet ootamatult ainult I tüübi diabeediks jne..
Sisuliselt saab end täna testida inimene, kes valetab kõige jõhkramal kombel perearstile hunniku sümptomeid kokku ja lisab igaks juhuks notariaalse kinnituse oma nakatumise üksikasjadest. Ja me ei ole jõudnud isegi mitte hiina taudi algfaasi. Itaalia ja Hispaania näite varal võib ette näha, mis meid vääramatult ootab. Euroopa ühe parema tervishoiukorraldusega riigi Itaalia arstid peavad iga päev langetama sadu otsuseid, keda ravida ja keda surema jätta, sama terendab Hispaanias. Britid on välja arvutanud, et nende intensiivravi kapatsiteet jääb 8 korda alla vajadusele, kui „hiinlane“ levib moel nagu Itaalias.
Me ei kuule Eestis sõnagi Sotsiaalministeeriumi kantsleri ega ametnike suust, kui palju kriitilises seisundis inimesi suudavad meie haiglad hingamisaparaatide alla panna, sest tegelikkus on ahastamapanev. Tegelikkus on see, et riigis puuduvad täna elementaarsed kaitsemaskid, testimisvahendid ja desolahused. Tegelikkus on see, et Terviseamet ja Sotsiaalministeerium ei teinud viiruse preventsiooniks absoluutselt mitte midagi praktilist, millest vähegi abi oleks, töörühmade moodustamine ja pikad koosolekutel raisatud tunnid ei lähe arvesse. Ja miks nad pidanukski, sest Eestis ei vastuta ükski riigiametnik põhimõtteliselt mitte kunagi mitte millegi eest.
Oleme silmitsi olukorraga, kus Eestis surevad välja terved majandusharud, majutus-, toitlustus-, meelelahutus- ja turismisettevõtted esimestena. Itaalias ei ilmuta „hiinlane“ täna vähimatki taandumismärki, mille põhjal on oodata erakordselt vaikset suve, ei mingit Võidupüha paraadi, jaanitulesid, suvetuure ega vabaõhuetendusi.
Halbade sõnumite kuhjumise aegu on toimunud ka mõningaid selginemisi. Esmalt tuleb tunnustada president Trumpi selget visiooni globalistliku maailmakorralduse erakordsest kahjulikkusest ning tema õigeaegseid pingutusi oluliste tootmisharude tagasitoomiseks USAsse. Ülejäänud maailm on tõsistes raskustes olukorras, kus kõiki asju toodetakse kommunistlikus Hiinas.
Teise ja meie jaoks olulise tõigana peame tunnistama, et Euroopa Liit on sisuliselt lõpetanud eksistentsi ja mõtte. Häda terendades mõtlevad ja käituvad riigid õnneks rahvuse- ja riigikeskselt ning lämisemist „euroopalikest väärtustest“ kuuleb tänasel päeval ainult ehk mõne endise paadunud kommunisti suust, kellele mõisted „keskus“ ja teadmine sellest, et „keskusel on alati õigus“, koos politrukipiimaga lapsepõlves omandatud. Mida kiiremini pöördub EU oma algse mõtte ehk tolli- ja majandusliidu juurde tagasi, seda suurem on võimalus mingisugustegi ühiste mängureeglite säilimiseks. Kodumaal võime rõõmuga tõdeda aga olukorda, kus ametnikuhordide kodus püsimise tingimustes toimib riik edasi ning võime läbiproovitult tulevikus alustada vohava bürokraatia kärpimist. Teise rõõmustav nähtusena saame tõdeda, et Kadriorus valitseb suhteline vaikus. Tavapäraselt on muidugi piinlik, kui sealt midagi kostub, kuid lõpuks ometi ei levita „roosiaia kuninganna“ pisikuid ei Antarktikas ega Antslas, mis omakorda annab tunnistust kogu institutsiooni täielikust mittevajalikkusest ja naeruväärsusest.
On ilmselge, et tõeliselt halvad uudised alles terendavad ja lähikuudel ei muutu maailmas mitte midagi paremaks ning pole lootustki, et kunagi kriisist väljuv maailm on sarnane olnule. Ent nagu irvitades öeldi vene okupatsiooni ajal: „Olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu!“ Ja lõpetuseks, ei taha mõeldagi, kui õudne oleks täna ärgata Eestis, kus peaminister on Kaja Kallas ja rahandusminister Jürgen Ligi.
