Urmas Salo, Tartu Ülikooli ajaloodoktorant

Vaevalt et vähegi ajalugu teadev Eesti lugeja Martti Turtola raamatut tõsiselt võtab, kuid Soome lugejatele võib see raamat küll täiesti eksliku pildi luua. Ei usu, et soomlased vajavad praegu sellist ülepingutatud eneseupitamist lõunanaabrite arvel, kirjutab Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Urmas Salo.

Ehkki Soome ajaloolase Martti Turtola raamat kindral Laidonerist pole veel eesti keeles ilmunud, on selle ümber juba tekkinud palju suminat. Järgnev lühihinnang ei haara Turtola raamatut tervikuna vaid puudutab põhiliselt tema väiteid Eesti sõjavägede ülemjuhataja tegevusest 1939.–40. aastal. Püüan objektiivsemalt selgitada Laidoneri käitumist kriisiajal. Seejuures ei hakka ma andma oma hinnangut Laidonerile.

Milleks on kirjutatud raamat Johan Laidonerist, selgub juba teose algul. Autor selgitab, et tema 2003. aastal ilmunud raamatust Konstantin Pätsist sai bestseller. Tolles raamatus süüdistas Turtola Eesti riigi hävingus president Pätsi, uuest raamatust selgub, et reetureid oli kaks, lisaks Pätsile ka Laidoner. Esitatud on autori põhimõte, et raamatu müügiedu tagamiseks pole tähtis see, kas räägitakse head või halba, tähtis on, et räägitakse.

Eesti lugejal pole kerge seda raamatut lugeda. Mingil hetkel saab aga süüdistusi ja negatiivsest infot nii palju, et see muudab selle sisu ebausutavaks. Paratamatult tekivad seosed Nõukogude ajal, aga ka viimasel ajal Venemaal ilmunud ajalooteostega, kus Eesti juhtkonda süüdistati ja süüdistatakse riigi mahamüümises fašistlikule Saksamaale, koostöös natsidega.

Turtola järgi soovis Eesti juhtkond hoopis liitu NSV Liiduga. Raamatu argumentatsioonimeetod on aga sarnane Nõukogude ajalooteostega: süüdistused ilma korralike tõestusteta, ebaolulise ülespuhumine, ainult oma nägemusega kooskõlas olevate allikate ja ajalookirjanduse kasutamine ning muude faktide mahavaikimine. Ajalookirjanik oleks sellise propagandateose eest saanud 60 aastat tagasi Stalini preemia.

Selle raamatu 1939.–40. aasta sündmuste käsitluse puhul võib muidugi vaadelda seda, mis on kirjas, kuid oluline on ka see, mis on maha vaikitud. Kas kasutatud allikad on usaldusväärsed, ammendavad ja uudsed?

Allikad ning kirjandus

Eesti Riigiarhiivis arusaadavalt selle perioodi kohta palju asjalikku materjali alles pole. Siiski leidub huvitavaid dokumente teiste riikide arhiivides. Martti Turtola on kasutanud kahte Eesti Riigiarhiivis leiduvat ülevaatlikku materjali: «Sõjavägede ülemjuhataja päevaraamat 1934–1938» ja «Ülevaade riigikaitse tegevusest 1934–39» ning mõningaid välisministeeriumi ja Sõjavägede Staabi ettekandeid.

Kasutatud on Laidoneri kõnesid, mida võib kohati lugeda propagandistlikeks. Samuti on kasutatud mõningaid publitseeritud Nõukogude julgeoleku materjale. Palju on tsiteeritud 1948. aastal paguluses ilmunud Ants Orase mälestusteraamatut. Kasutatud on veel Eesti saadiku Aleksander Warma ja kolonel Alfred Lutsu mälestusi. Autor pole tutvunud enamiku paguluses ja Eestis avaldatud diplomaatide ning sõjaväelaste mälestuste või päevikutega. Üldkokkuvõttes on teose allikaline baas väga puudulik.

Teaduskirjandusest on kõige uuemad teosed 2004. aastast, kuid paistab, et neidki pole vaevutud tõsisemalt läbi lugema. Soome ajaloolaste teostest on kasutatud meilgi tuntud Jari Leskineni «Vendade riigisaladus», aga palju on tsiteeritud Eestis tundmatut Osmo Hyytiä teost «Viron kohtalontie 1933…1939…1940» ja muidki.

Autor on esile tõstnud Magnus Ilmjärve teost «Hääletu alistumine», kuid on seda ise kasutanud korralike viideteta ning maha vaikinud oma nägemusega mitte kokku sobivad kohad. Kasutatud on ka Vaino Kallase publitsistlikku nägemust neist aegadest «Kahe sõja vahel» ja Kaupo Deemanti ning Evald Laasi artikleid. Koguteose «Sõja ja rahu vahel» I köidet on autor kasutanud piiratult, väga vähe Eesti riigikaitse olukorra ja vastupanuvõimaluste käsitlust. Turtola pole lugenud Heino Arumäe artikleid Eesti välispoliitikast nendel aastatel ega tutvunud Jüri Andi raamatuga «Eesti 1939–1941: rahvast, valitsemisest, saatusest».

Turtola raamatu põhiväited

* Juba 1938. aasta lõpus või 1939. aasta algul otsustasid Päts ja Laidoner Eesti ära anda, eksisteeris nn plaan B liiduks NSV Liiduga.

Jaan Tõnissoni kontakte Nõukogude luurega seotud isikutega 1939. a I poolel Soomes ja Eestis ei saa pidada Pätsi või Laidoneri ideeks, vaid tegemist oli Tõnissoni algatusega. Päts ja Laidoner võisid seda ära kasutada poliitiliseks pettemanöövriks, et pehmendada NSV Liidu suhtumist Eesti headele suhetele Saksamaaga. Seda on nt arvanud Ilmjärv.

Moskvas teati, et Tõnisson on opositsioonis ja tema juttu Eesti juhtkonna soovidest tõsiselt ei võetud, oldi kursis Eesti valitsuse orientatsiooniga Saksamaale. Päts ja Laidoner olid selgelt 1939. a suvel pakutud Inglise – Prantsuse – NSV Liidu garantiide vastu ja see kinnitab, et mingit plaani Nõukogude Liiduga koostööks siis polnud. Kuni Molotov–Ribbentropi paktini oli Eesti orienteeritud välispoliitiliselt Saksamaale ning loodeti, et Saksamaa ei luba NSV Liidul Balti riike okupeerida.

Üldse tuleb Nõukogude luure informatsiooni suhtuda ettevaatusega, selle sisu võis olla moonutatud. Ka Tõnisson võis Pätsi ja Laidoneri toetusest rääkides liialdada.

On naljakas lugeda, et Eesti juhtkond, sh Laidoner, soovis koostööd Saksamaaga, kuid samal ajal oli olemas plaan hoopis liituda NSV Liiduga.

* Eesti võis osutada 1939. a samamoodi vastupanu nagu Soome.

Eesti kaitseväe seisundist 1939. aastal on piisavalt objektiivset infot nt koguteoses «Sõja ja rahu vahel». Kainelt mõtlev inimene peaks mõistma Soome ja Eesti strateegilist ning sõjalis-geograafilist erinevust. Eesti reaalne sõjavägi oli pärast mobilisatsiooni kolm korda väiksem kui Soome sõjavägi, kuid kaitseliin idas (120 km) oli umbes sama lai kui nt Soome põhikaitsevöönd Karjala kannasel.

Eesti teedevõrk ja looduslikud tingimused ei võimaldanud sellist kaitset nagu Soomes põhja pool Laadogat. Soome maaväe relvastus oli üldiselt samaväärne Eesti omaga, aga Soome lennuvägi ja õhukaitse olid Eestist tugevamad. Soome sai ka Rootsist ja läänest abi. Kas Soome oleks saatnud Eestisse vabatahtlikke, pole selge. Soome lahe sulg poleks aidanud Eesti maismaarinnet.

Eesti võis 1939. a sügisel tõesti end kaitsta Narva rindel võib-olla kaks kuud, kuid läbimurre Petseri rindelt otsustanuks sõja saatuse. Partisanisõjaks polnud Eestis valmistutud. Finaal olnuks erinev, kui oli Soome Talvesõjas. Ehkki Soome kaotas Karjala kannase, säilitati tänu vaprusele ja suurriikide toetusele iseseisvus. Lääneriikide võimalik sekkumine häiris nii N. Liitu kui tema liitlast Saksamaad. Eestile oleks Talvesõja-sarnane sügissõda tähendanud suurema osa Eesti territooriumi okupeerimist ja ikkagi sõjaväebaase. N. Liit saavutas ka Soome puhul esialgsed eesmärgid, isegi rohkem.
* Millega seletada Laidoneri sõnade ja tegude vastuolu 1939. aastal?

Laidoneri ja Eesti sõjaväe juhtkonna tegevuse hindamisel tuleb arvestada, et Eestis nähti üldiselt sõda NSV Liiduga siiski koalitsioonisõjana – sõda NSV Liidu ja tema naabrite vahel, kuhu tõmmatakse Eesti. Üksinda või koos Lätiga sõdimist ei välistatud, kuid sel korral peeti vajalikuks suurriikidelt materiaalse abi saamist, eelkõige relvastust ja laskemoona. Sooviti ka laevastiku toetust mereühenduste alalhoidmiseks.

Selline kaitseidee tugines Vabadussõja kogemusele. Laidoneri aktiivse kaitse printsiip eeldas toetuse olemasolu. 1936. aastast nähti võimaliku toetajana eelkõige Saksamaad. Molotovi–Ribbentropi pakt muutis kardinaalselt olukorda, kadus lootus välisabi saamisele. Läti ja Soome abile ei loodetud, vajalikuks peeti ka suurriikide toetust.

Üks kuu pärast pakti sõlmimist oli liiga lühike aeg, et Eesti saanuks oma iseseisvat kaitsevõimet oluliselt tõsta. Ka piirikindlustuste rajamiseks oli vaja rohkem aega, puudu oli ka materjalidest. Riigikaitse moderniseerimine oli alles algusjärgus.

Laidoneri avalikud esinemised olid mõeldud sõjaväe vastupanuvõime ja moraali ülalhoidmiseks halvenevas rahvusvahelises olukorras. Tegelikult Laidoner ei soovinud kiirustada Eesti sõtta astumisega, ta arvas, et varem või hiljem sõda Baltikumi jõuab.

Pärast baasidelepingu sõlmimist jäi lootus, et Saksamaa ja NSV Liidu vahel puhkeb lähemas tulevikus sõda. Seni püüti järeleandmistega Moskvale kuidagi vastu pidada. Seetõttu oldi üliettevaatlik, püüti igati vältida NSV Liidu provotseerimist.

Olulisemad valed ja faktimoonutused:

* Eesti võis 1939. aasta sügisel relvastatult välja panna 160 000 meest.

Teoreetiliselt võis Eesti niipalju mehi mobiliseerida, kuid nende jaoks polnud relvi ega varustust. Sõjaväele ei saa mehhaaniliselt liita kaitseliitlaste arvu, sest palju kaitseliitlasi läks mobilisatsiooni korral sõjaväe koosseisu. Eestis oli 1939. aastal sõjaväel ja Kaitseliidul kokku u 130 000 vintpüssi, ei saa arvestada välisfirmale kuulunud 40 000 7,92 mm Mauseri vintpüssi, mille jaoks puudusid padrunid (neid hangiti alles 1940. aastal).

* Punaarmeel polnud Eesti piiridel 1939. aastal ülekaalu.

Eesti piiridel polnud 1939. aasta septembris Punaarmee väegrupeeringul (136 000 meest) tõesti suurt ülekaalu, kuid Nõukogude juhtkond võis juurde tuua niipalju vägesid kui vaja, kas või pool miljonit. Punaarmees oli M. Meltjuhhovi andmetel pärast osalist mobilisatsiooni 20. septembril 5,29 miljonit meest, sellest umbes pool oli suunatud Poola vastu. Soome vastu saadeti algselt 426 000 meest, kuid sõja lõpuks suurendati vägesid kuni 960 000. Eesti vastu võidi vajadusel suunata ka osa Läti vastu koondatud jõude.

Kogu Eesti sõjavägi (võimaliku mobilisatsiooni järel 104 300 inimest) ei saanud olla piiril, sest koosseisus olid ka juhtimis- ja tagalaasutused. Narva rindel olnuks pärast mobilisatsiooni 25 700 meest Punaarmee 35 400 vastu ning Petseri rindel 35 600 meest Punaarmee 100 800 vastu. Punaarmee tehniline üleolek oli aga suurem, Petseri rindel nt 3 Eesti tanki punaväe 1075 tanki vastu. Lennuväe ülekaalust rääkimata (vt artikkel Akadeemias 2007, nr 8).

* Eesti juhtkond ei mõelnud 1939. aasta septembris üldse vastupanu osutada, igal juhul kavatseti alistuda.

Eesti juhtkond püüdis küll sõda vältida, kuid 27. septembril polnud kindel, kas Moskvas leping saavutatakse. Eriti pärast «Metallisti» provokatsiooni ei saanud olla kindel, et Punaarmee ei ründa. Seetõttu tugevdati piirikatet, tehti ettevalmistusi sõjalise vastupanu osutamiseks. Laidoneri 28. septembril väljaantud operatiivkäsk polnud bluff.

* Eesti ei kavatsenud Nõukogude ülemvõimust vabaneda, vaid soovis olla NSV Liidu liitlane. Saksamaa abi ootamine on legend.

On piisavalt tõendeid, et Eestis oodati vaid sobivat võimalust Punaarmeest vabanemiseks. Võimalusi arutati Saksa sõjaväe esindajatega, nt kapten Körneriga. Eesti sõjaväe juhtkond oli valmis baasivägede likvideerimiseks esimesel soodsal võimalusel – siis kui N. Liit satub sõjategevusse veel mõnel rindel lisaks Soomele, nt Kaukaasias. Punaarmeed ei peetud seoses Soome sõjaga nii tugevasti koormatuks, et Balti riikidel oleks võimalik riskivabalt Nõukogude Liidu vastu välja astuda (vt H. Arumäe. Professor Lauri Kettuneni missioon Eestisse Talvesõja ajal 1939. – Tuna. 2007, nr 4).

Baasidelepingu väga püüdlik täitmine ja Punaarmeega koostööplaanide koostamine oli vaid kattevari varjatud valmistumisele sõjaks NSV Liidu vägedega. Eestis kehtisid edasi vanad piirikatteplaanid, baasidevägedevastase tegevuse plaane arhiivides tõesti pole, kuid Tallinna kaitset tugevdati. Ka sakslased ja soomlased pidasid Eesti ja NSV Liidu vägede ühistegevust välistatuks. Soomlased nägid küll Eesti sõjaväe vanema juhtkonna passiivsust, kuid sellist ettevaatlikust tuleb mõista.

Eestis oldi oktoobris 1939 informeeritud, et Saksamaal oli vaidlus sõja edasise jätkamise suhtes Läänerindel. Ilmselt peeti võimalikuks, et Saksa sõjavägi kõrvaldab Hitleri, teeb läänes rahu ja marsib ida vastu. Berliinis öeldi detsembris 1939 Eesti saadikule Möllersonile, et katsugu Eesti hoida vahekorda NSV Liiduga, kuni nende käed saavad vabaks, siis on loota Saksamaalt abi (Riigikontrolör Karl Soonpää päevik «Teenides isamaad». – Akadeemia, 1990, 8, lk 1678; 10, lk 2177).

* Eesti oleks saanud Inglismaalt torpeedopaate ja Spitfire hävitajaid, kui poleks astunud liitu NSV Liiduga.

Inglismaa loobus hävitajate ja relvastuse müügist Balti riikidesse juba 1939. aasta juulis, kui sõjaoht Saksamaaga suurenes. Hävitajaid oli vaja Inglismaa kaitseks.

Vaieldavad küsimused:

Soome revideeris oma suhteid Eestiga pärast Tõnissoni käiku Soome 1939. aastal.

See on kahtlane väide, pole midagi, mis seda kinnitaks. Soome eemaldumist põhjustas tema orientatsioon Skandinaaviale, Rootsile.

Mobilisatsiooni ärajätmine 1939. aastal oli tõsine viga.

Kindlasti oleks mobilisatsioon läbirääkimisteks Eesti seisundit tugevdanud, kuid see polnud Stalini jaoks mingi tegur plaanide muutmiseks. Eesti kaitseväe juhtkond arvas aga juba 1920ndate lõpul, 1930ndate algul, et poliitiline juhtkond ei julge enne sõda mobilisatsiooni välja kuulutada, et mitte vastast provotseerida. Läti ja Leedu mobilisatsioon oli seotud nende piirnemisega Poolaga. Leedul oli ka piir Saksamaaga, kuid polnud piiri NSV Liiduga.

Laidoner pidanuks tegema riigipööre Pätsi vastu 1939. aasta sügisel.

Pätsi kõrvaldamine võimult sõjaväe poolt oleks Eesti isolatsiooni suurendanud ja andnud põhjuse NSV Liidule sõjaliseks sekkumiseks. Eesti poliitikud oleks enamikus selle vastu olnud ja tulemuseks olnuks veel suurem segadus ja lõhestatus.

Kas Eesti oleks pidanud alustama 1940. aasta juunis rahvasõda?

Kahtlemata ei saa heaks kiita Eesti juhtkonna täielikku alistumist juunis 1940. Eesti juhtkond kartis, et sõja korral võidakse hävitada rahvas. Kuid vähemalt demonstratiivset vastupanu pidanuks osutama või vähemalt protestima. Tagantjärele on hea kohut mõista ja öelda, mida oleks tulnud teha teisiti.

Olulisemad mahavaikimised:

Eesti juhtkonna käitumist mõjutas oluliselt Saksamaa, kelle sõjamajanduslikke huvisid oleks sõda Baltikumis riivanud (häirinuks tarneid NSV Liidust). Saksamaa esindajad soovitasid tungivalt NSV Liidule järele anda ja hoiatasid, et Saksamaa ei saa pakti tõttu sõjalist abi anda. Saksa saadik H. Frohwein soovitas vägesid mitte mobiliseerida ja NSV Liiduga lepingu sõlmida.

Pikalt on kirjeldatud Laidoneri visiiti Moskvasse 1939. aasta detsembris, kuid maha vaikitud, et kindral pakkus seal Stalinile vahendust Talvesõja lõpetamiseks. Ka Eesti sõjaväeluure abi Soomele sõja ajal on mainimata. See sai toimuda aga vaid Laidoneri nõusolekul.

Raamatust jääb mulje, nagu oleks Soome poliitiline ja sõjaline juhtkond erinevalt Eestist 1939. aasta sügisel kindlalt soovinud alustada sõda NSV Liiduga. On aga üldtuntud fakt, et marssal Mannerheim soovitas läbirääkimistel teatud järeleandmisi. Pärast läbirääkimiste katkemist ei oodatud Soomes Punaarmee rünnakut, vaid alustati isegi sõjaväe demobiliseerimist. Sõja algus oli Soome liidritele üllatus.

Tähelepanuta on jäänud 1939. aasta sündmuste laiem välispoliitiline taust, millest on peale Magnus Ilmjärve kirjutanud ka Heino Arumäe ja Eero Medijainen. Miks 1939. aastal andsid NSV Liidu nõudmistele järgi ka Läti ning Leedu pole autorit eriti huvitanud.

Urmas Salo magistritöö (2005) teemaks oli «Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanu võimalused 1939. aastal».

Märkmed: