Eestis oleme suutnud vaadata erinevatele arusaamadele ja õpetuslikult ühe- või teistsugustele pühakirja tõlgendamise viisidele ja metoodikatele kui oma väikese kiriku avarusele ja rikkusele. Kui kõrvaltvaatajale on jäänud teistsugune mulje, siis oleme olnud halvad kommunikeerijad, kirjutab peapiiskop Urmas Viilma.

Viimasel kümnendil toimunud arutelu inimese seksuaalsuse, paarisuhete ja abielu mõtestamise ümber ei ole jätnud kõrvale ka Eestimaa kirikuid, sealjuures luteri kiriku liikmeid, töötegijaid ja vaimulikke.

Omal kombel oleme nende teemadega kokku puutunud distantsilt juba ka varem, olles jälginud, kuidas aastakümnete pikkused diskussioonid ja arutelud on meie välismaiseid partnerkirikuid Põhjamaades, mujal Euroopas või ka Põhja-Ameerikas pannud langetama uusi ja senist õpetust korrigeerivaid või lausa muutvaid otsuseid keerulistes eetika ja moraaliga seotud küsimustes.

Kirikukaugete kõrvaltvaatajate poolt avaldatud arvamustest ja hinnangutest on jäänud mulje, et naabermaades, sealhulgas sealsetes kirikutes toimunud protsessid on olnud reeglina tsiviliseeritud, üksteisest lugupidavad, kõiki osapooli lõpuni kaasavad ning kirikut ja ühiskonda ülesehitavad, mille tulemusena on saavutatud üksmeel ja rahu ühiskonnas ja kirikus.

Sellisele arusaamisele toetudes tuuakse Põhjamaid meile sageli ka eeskujuks. Realistlikum ja lähem vaade avab aga kurvastava pildi lõhestunud kirikutest nii Ameerikas kui ka Põhjamaades, lõhutud kogukondadest ja kogudustest ning puruks kistud inimhingedest.

Erinevate vähemuste kaitse ja kaasamise eesmärgil ette võetud diskussioonid ja langetatud otsused on viinud ka sealsetes ühiskondades lõpuks paraku paljude senistele veendumustele ja usule kindlaks jäänute, kuid ka Jumalat teistega samal määral armastavate ja Kristust järgivate inimeste vaikima sundimiseni, kiriku osadusest eemale tõukamiseni või lausa kirikust välja arvamiseni.
Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Annika Laats, Vello Salo ja John Gribbin

Protsessid ei lõppenud üheski nimetatud maadest ja kirikutest konsensusliku kodurahu ja üleüldise üksteisemõistmise või sallivusega. Sealgi aastasadu arenenud demokraatia tingimustes saavutatud tulemuste puhul tuleb meil rääkida ühe osapoole võidust teise üle, mis ei ole jätnud paljudele teisitimõtlejatele ja -uskujatele enam muud võimalust, kui leida endale uus vaimulik kodu ja kirik.

Diskussioonid

Euroopas ja Põhja-Euroopas on arvukalt kristlastest teisitimõtlejaid, kes on pidanud kiriku ametliku juhtkonna ja peavoolu survel oma suud sulgema või oma südametunnistuse sunnil lausa kirikust lahkuma.

Põhjamaades on suurte luterlike rahvakirikute kõrvale tekkinud viimasel kümnendil uued tunnistuslikud kiriklikud struktuurid ehk misjonipiiskopkonnad oma vaimulikkonna, koguduste ja otsustuskogudega.

Sinna on koondunud rahvakirikus oma ameti kaotanud või maailmavaatelistel põhjustel sealt lahkuma sunnitud traditsioonilisele õpetusele kindlaks jäänud vaimulikud ja alalhoidliku usuga liikmed – luterlased, kes ei ole suutnud rahva- või riigikiriku uuendustega leppimiseks oma südametunnistusega konflikti minna.

Minul tekib küsimus, kui mõne inimgrupi kaasamise hinnaks on olnud pikkade aastakümnete kestel peetud arutelude tulemusena ikkagi teise inimgrupi kõrvaletõukamine, siis kas need diskussioonid kandsid ikka head vilja?

Kas need arutelud ei päädinud lõpuks ikkagi ebaõnnestumisega, isegi kui avalik ilmalik või kiriklik peavooluarvamus võib jätta vastavalt ühiskonnas üldiselt domineerivale häälele mulje õnnestumisest?

https://www.err.ee/1608086338/...

Eesti kirikud

TRENDING