Urmas Viilma EELK peapiiskop
20. juuli 2017, 14:02
Peapiiskop Urmas Viilma.
FOTO: SCANPIX
Kas meeste vastu suunatud koduvägivald, olgu kui marginaalses statistilises ulatuses tahes, ei võiks siiski leida avalikkuses pisutki rohkem käsitlemist, küsib Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma.
https://arvamus.postimees.ee/4...Juunikuu viimane Sirp (30.06.2017) oli pühendatud peaaegu tervikuna lähisuhte vägivalla teemale. Väga tänuväärne!
Eriliselt olen tänulik Sirbis ilmunud artikli «Nähtamatud ohvrid» eest, mille autoriks on Pille Tsopp-Pagan. Tema artiklis käsitletakse eakatevastase vägivalla teemat, mis on seni väga vähe avalikkuses kajastamist leidnud teema.
See artikkel tõmbas minu tähelepanu eriti koosmõjus samas Sirbis ilmunud kahe teise artikliga, Anu Laasi «Vägivaldsed mehed kui miljonikulu ühiskonnale» ja Merle Albranti «Kas naistevastane vägivald on pseudoprobleem või karm tegelikkus?».
Kõik artiklid käsitlevad väga vajalikke ja olulisi teemasid, kuid Tsopp-Pagan avas oma artiklis ainsana pisut teistsuguse vaatenurga. Nimelt, käsitles ta põgusalt naistevastase vägivalla kõrval eakate meeste vastast vägivalda. Autor tõdeb ka ise, et see on veelgi varjatum kui naiste vastu suunatud vägivald.
Mõlemas teises artiklis, mida eelpool nimetan, keskendutakse peamiselt naistevastasele vägivallale, mis on tõepoolest valdav ja hirmutav, ning seda, millised on sellises suhtes elavate naiste kannatused, ei saa kuidagi sallida ega suhtes domineerivat vägivallatsemist õigustada.
Kuid mind kui (meessoost) lugejat jääb neis artiklites pisut häirima väide, justkui meestevastane lähisuhte vägivald on statistiliselt nii marginaalse osakaaluga, siis ei ole sellele vajagi eriti tähelepanu pöörata.
Justkui muudaks lugematute arvu naiste valu ja ahastus mõne kannatava mehe suhtes toime pandud vägivalla nii vähetähtsaks, et see ei vääri isegi põgusat kajastamist või mõne lausegagi hukkmõistva hinnangu andmist. Ainult Pille Tsopp-Pagan suutis oma artiklis lühikese lõiguga eakate meeste keerulisest olukorrast seda tasakaalu luua.
Kust leida statistikat meestevastase vägivalla kohta?
Kui lugeda koduvägivalla teemale keskendunud Sirpi, näeme, et naistevastasest vägivallast on juttu peaaegu kõigis seda teemat käsitletavates artiklites. Lisaks kajastab Tsopp-Pagan eakate vastu suunatud lähisuhte vägivalda. Ja Kadri Soo kirjutab oma artiklis «Laste kehaline karistamine jäägu minevikku» laste füüsilisest karistamisest ja sellega seotud uuringutest.
Minul tekib siiski küsimus, kas meeste vastu suunatud koduvägivald, olgu kui marginaalses statistilises ulatuses tahes, ei võiks siiski leida pisutki rohkem käsitlemist. Eriti, kui nii mõnigi autoritest esindab oma igapäevatöös ja tegevuses võrdõiguslikkuse valdkonda.
Vägivalla all kannatavad mehed, kes statistikas moodustavad väikese osa, muutuvad tegelikus elus täiesti nähtamatuteks. See põhjustab frustratsiooni ja kannatusi. Neid mehi ei märka keegi ja neil ei ole kellelegi endast märku anda, sest neid ei usuta. Meedia ju kirjutab, et vägivalla ohvrid on naised!
Oleme viimastel aastatel pööranud väga palju tähelepanu muudele vähemustele ühiskonnas ja püüdnud neid varjust välja tuua. Sageli on nende vähemuste protsent oluliselt väiksemgi, kuid lähisuhtevägivalla ohvritest meestest avalikult ei räägita.
Kui kajastatakse naiste vastu suunatud vägivalla küsimust, siis keskendutakse peamiselt füüsilisele vägivallale. Elulisi näiteid sellistest juhtumitest tuuakse ka kõnealuse Sirbi mitmes artiklis. Albrant kirjeldab oma artiklis «Kas naistevastane vägivald on pseudoprobleem või karm tegelikkus?» ära ka muud peamised vägivalla liigid.
Lugeja, kes varem selle teema kajastamisega pole kokku puutunud, saab teada, et lisaks füüsilisele vägivallale eristatakse lähisuhtevägivalla liikidena veel vaimset vägivalda, majanduslikku vägivalda ja seksuaalset vägivalda.
Mulle endale tundub, et vähemalt vaimse kui ka majandusliku vägivalla puhul võiksime kohata ohvrite seas ilmselt ka mehi rohkem kui füüsilise ja seksuaalse vägivalla puhul.
Minu tunded aga ei ole mingiks argumendiks, kui selle kohta puuduvad uuringud või neid uuringuid avalikkuses ei kajastata. Tsopp-Pagan oma artiklis nimetab, et eakate meeste suhtes tarvitatakse peamiselt just majanduslikku vägivalda. Aga milline on täpsem statistika ja kust seda leiab?
Veel küsimusi
Kas keegi võiks kirjutada artikli, kus analüüsitakse lähisuhte vägivalda nelja erineva liigi kaupa eraldi, tuues välja eraldi soolise jagunemise erinevate vägivallaliikide kaupa nii ohvrite kui vägivalla tarvitajate hulgas.
Teisisõnu huvitab mind, kui palju tarvitatakse meeste ja naiste suhtes ning meeste ja naiste poolt füüsilist vägivalda? Kui palju meeste ja naiste suhtes ning meeste ja naiste poolt vaimset vägivalda?
Kui palju on samade sugupoolte suhtes ja poolt rakendatud majanduslikku vägivalda, ning viimaks, kui palju praktiseeritakse lähisuhetes meeste ja naiste suhtes ja mõlema sugupoole poolt seksuaalset vägivalda?
Loomulikult ei joonistu kõik need neli liiki välja alati ja selgelt eristuvatena, vaid kombineeruvad ja segunevad samade konfliktipoolte puhul kogu nende suhtes.
Siiski oleks oluline näha tulemusi selle kohta, kas kõikides liikides on alati ja ainult mehed ohvriks 10–15 protsendi ulatuses ja naised ohvriks 85–90 protsendi ulatuses, või on siin ka varieerumised.
Kui need varieerumised esinevad, siis oleks oluline teada, millest on need tingitud, ning kas alati on tegemist soopõhise stereotüüpse käitumisega või on küsimus lihtsalt tugevama osapoole domineerimisega nõrgema üle soost sõltumata.
Ja kas võib olla ka nii, et füüsiline vägivald saab ühel momendil nähtavaks ja sellele reageerib politsei või sotsiaaltöötaja, kuid mõni muu vägivallaliik, kui ta ei avaldu koos füüsilise vägivallaga, jääb uurimata ja avastamata, sest sellest keegi ei tea ega teata? Kas võib mõne füüsiliselt mitteavalduva vägivallaliigi puhul osutuda meeste protsent nii kõrgeks, et sellest võiks keegi Sirbis isegi artikli avaldada?
Laste ärakasutamine «kättemaksuks» meestele
Pisut käsitleb Sirbis meeste vastu suunatud vägivalla teemat statistika valguses Merle Paats artiklis «Lähisuhte vägivald ei ole ainult ohvri ja tema pere mure», kuid see jääb liiga üldiseks.
Seda artiklit lugedes tekkis ka küsimus, kas erinevate küsitluste puhul saavad küsitletavad ikka alati ühtmoodi aru, millal on tegemist lähisuhte vägivallaga ja millal mitte?
Kas näiteks seda, mida valdkonna uurijad peavad majanduslikuks vägivallaks, oskavad küsitletavad ise alati vägivallaks pidada, või kas küsitlustele vastajad oskavad pidada oma kultuurilistest või kasvatuslikest iseärasustest lähtuvalt vägivallaks lapse tutistamist või vitsa andmist?
Tegelikult on vaja avalikult kõneleda rohkem ka meeste vastu suunatud vaimse vägivalla või majandusliku vägivalla juhtudest. Kust võiks aga leida nende teemade kohta materjali?
Olen kohanud oma vaimulikuna töötamise praktika käigus mitmeid mehi, kes on tajunud vägivallana seda, kuidas lahutuse järel või lahutusprotsessi käigus kasutatakse lapsi ära mehele või endisele mehele «kätte maksmiseks» nõnda, et isa suhtlemist lastega takistatakse või kontrollitakse peaaegu ahistavalt. Ja seda mitte ainult ja alati seepärast, et isa oleks kunagi olnud vägivaldne või halbade elukommetega.
Suhe võib olla katkenud ka paljudel muudel põhjustel (ühel või mõlemal uus partner, kaugsuhe ei tööta, kasvatakse lahku jne) ja nagu teame ning statistika kinnitab, osutuvad naised olema peamiselt need, kelle juurde laps või lapsed lahutuse järel elama jäävad. Mehed lahkuvad suhtest reeglina lasteta. Kui lapsega suhtlemist pärast lahutust või vabasuhte lõppemist takistatakse, siis millise vägivalla liigi alla see kvalifitseerub?
Palju räägitakse elatusraha maksmata jätnud meestest, kuid ülimalt harva meestest, kes maksavad korrektselt, kuid oma lastega ikkagi enam kunagi ei kohtu, sest selleks ei looda võimalust.
Kindlasti tegeleb keegi võrdõiguslikkuse küsimustega tegelejate hulgas igapäevaselt ka selliste küsimuste uurimisega, mistõttu oleks väga oluline, et keegi meedias nendest teemadest kõneleks. Minul on ka küsimus, millise lähisuhte vägivallaliigi alla need juhtumid kvalifitseeruvad pärast seda, kui paarisuhet ametlikult pole, kuna elatakse lahus?
Eakate vastu vägivalda tarvitava isiku sugu kaob ära
Lähisuhte vägivallale keskendunud Sirbi artikleid lugedes tekkis mul veel üks tähelepanek. Nimelt, kui kirjutatakse eakate vastu suunatud vägivallast, mis toimub abikaasa, elukaaslase, laste või lastelaste poolt, siis millegi pärast enam ei kõneleta sellest, millisest soost on vägivalla kasutajad.
Tekib loogiline küsimus, kas ka eakate vastu suunatud vägivalla puhul on peamiseks vägivallatsejaks näiteks vaimse ja majandusliku vägivalla tarvitamise juhtudel eaka inimese meessoost lähisugulased? Või võivad siin olla üsna võrdsel kohal naissoost lähisugulased?
Kas keegi on uurinud, kas peamised vägivallatsejad oma vanemate ja vanavanemate juures on meessoost lapsed ja lapselapsed, või on siin naissoost laste ja lastelaste protsent oma vanema või vanavanema suhtes majanduslikku vägivalda tarvitades kõrgem, kui näiteks paarisuhtes esineva füüsilise vägivalla puhul? Tsopp-Pagani artiklis «Nähtamatud ohvrid» kadus vägivalla tarvitaja sugu selliste üldiste mõistete, nagu abikaasa/elukaaslane, lapsed, lapselapsed, taha ära. Sugu oli ära toodud vaid ohvrite puhul.
Sarnane küsimus tekib ka siis, kui käsitletakse laste vastu suunatud seksuaalvägivalla kõrval, kus peamised vägivallatsejad on teadupärast mehed, ka peres esinevat laste vastu suunatud muud liiki vägivalda. Näiteks karistamist.
Kas eelkooli või algkooliealisele lapsele annab laksu, vitsa, rihma ja tutistab isa või ema? Kas keegi on seda uurinud? Või karistab isa poisse ja ema tüdrukuid? Või vastupidi? Milline on siin vägivalla tarvitajate sooline protsentuaalne osakaal? Kas mehi on ka siin rohkem kui naisi, nagu muidu lähisuhetes esineva füüsilise vägivalla puhul tavapäraselt? Kas koju saabuv isa viib täide karistuse, mille ema varem lapsele määras? Kummast soost vanem on potentsiaalselt sagedasem füüsilise karistuse rakendaja? Kust algab karistus, kus lõpeb hetkeline korrale kutsumine laksu, müksu või tutistusega? Kust algab füüsiline vägivald?
Mul on tekkinud küsimus, kas ei oleks siiski õigem rääkida lähisuhte vägivalla puhul üldistavalt tugevama (vaimselt, füüsiliselt, majanduslikult või juriidiliselt domineerivama) poole vägivallast nõrgema poole suhtes ning mitte rõhutama alati stereotüüpselt, et mees on vägivallatseja ja naine ohver. Isegi kui see peab paika füüsilise vägivalla puhul, ei ole see ilmselt siiski kõigis lähisuhte vägivalla olukordades alati võrreldavalt samas mahus paikapidav.
Võimalik, et eksin, kuid ma ei saa selles veenduda seni, kuni seda ei kinnita põhjalikumad uuringud. Nende uuringute olemasolu korral oleks kindlasti vaja nende paremat kajastamist. Praeguseks on tekkinud minu hinnangul olukord, et enamikul juhtudest, kui avalikkuses räägitakse perevägivallast, kajastatakse naiste vastu suunatud füüsilist vägivalda. Sellest rääkimine on vaieldamatult väga oluline, kuid see ei anna alust muudest lähisuhte vägivalla juhtudest, kus ohvriteks on mehed ning vägivalla tarvitajateks naised jätta rääkimata.
Uus lehekülg pöörata
Ma ei taha kuidagi alatähtsustada naistevastase füüsilise vägivalla tõsidust ja seda, et seal tõepoolest on mehed peamised vägivaldsed pooled, kuid õiglane oleks rääkida soopõhiselt ka muudest vägivalla liikidest või juhtudest kõneledes.
Kui seda pole piisavalt uuritud, siis peaks seda tegema. Küsimus ju on, kas oma naist peksev mees on vägivaldsem kui oma last peksev ema? Kas alimente mittemaksev endine mees toimib moraalselt halvemini kui oma eakalt isalt pensioni ära võttev ja ta magamistuppa luku taha sulgev tütar? Eraldi värvi ja statistilist segadust kogu valdkonna uurimisse lisab kooseluseaduse järel samasooliste inimeste paarisuhetes esinev vägivald?
Lähisuhte vägivalla teema senisest laiahaardelisem käsitlus oleks ühiskonda tervendav ja toetaks moraalselt laiemat ohvrite ringi kui senine avalik käsitlus.
Kas mõni võrdõiguslikkusega tegelev mittetulundusühing või ametkond on kogunud kokku statistika, mis liidaks kõik perevägivalla liigid ja erijuhud vanuserühmade ja sugude kaupa nõnda, et see hõlmaks kogu laia koduvägivalla ampluaad väikelaste tutistamisest vanuritelt pensioniraha äravõtmiseni?
Selles statistikas peaksid kajastuma ka igat liiki vägivallajuhud nii paarisuhte ajal kui pärast suhet, kuni selleni välja, kuidas jagatakse mõlemale vanemale lapsega üheskoos veetmiseks aega.
Kogu valdkonda põhjalikult kajastav uuring ja statistika võiks anda parema selguse, kas senine levinud käibetõde, mis toetub füüsilise lähisuhtevägivalla juhtude statistikale, et 85–90 protsenti ohvritest on naised ja 10–15 protsenti ohvritest on mehed, peab paika kogu lähisuhtevägivalla kohta tervikuna või on kõrvalekaldumisi eri vägivallaliikides.
Olen nõus, et oleme käinud alles väga lühikese tee uurimaks ja kajastamaks lähisuhte vägivalla kõiki tahke ja nüansse, kuid mulle tundub, et just sugude võrdsusest ja ka vägivalla liikide võrdses mahus käitlemise vajadusest lähtuvalt peaksime rohkem hakkama kõnelema ka meeste vastu suunatud vägivallast, olgugi et see vähemalt füüsilise ja seksuaalse vägivalla juhtumite seas on väga väikse protsendiga.
See, et meeste hulgas on ohvreid vähem kui naiste hulgas, ei tähenda, et need vähesedki mehed ei vääriks nende muredes tähelepanu. Samuti vääriks paremini uurimist ja kajastamist laste vastu suunatud vägivald kasvatamise protsessi osana, ning mõlemast soost vanema või ka vanavanemate või kasuvanemate roll ja osakaal selles.
Mul mehena on olnud väga ebamugav käesolevat arvamust kirjutada, sest see võib jätta lugejale mulje erapoolikusest. Kuna olen ka konservatiivsust esindava kiriku vaimulik, võib tunduda minu teemakäsitlus lisaks veel kallutatud või tendentslik.
Tahan siiski loota, et kõik, kes loevad Sirbist eelpool viidatud artikleid, märkavad ka ise, et meestele ohvritena seal tähelepanu ei pöörata. Kui üldse, siis üsna möödaminnes.
Minu sooviks on keerata lähisuhte vägivallast kõneledes järgmine lehekülg, kus kõigi teiste kannatajate kõrval kõneletakse ka meestest koduvägivalla ohvritena, olgu nende protsent juhtudest kui väike tahes.
Võimalik, et kõik ongi juba läbi uuritud ja ka asjakohane statistika olemas, siis on küll viimane aeg hakata käsitlema kõikide vägivallaliikidega seotud küsimusi tasakaalustatumalt unustamata mõlema soo rolli kõigis juhtudes ja lähisuhtevägivalla liikides.
