www.DELFI.ee
Kiriku õpetus on surmapatte reastades lisanud nende sekka ka uhkuse patu.
Hiljuti Reformierakonna üldkogul peetud kõnes keskendus peaminister Andrus Ansip Eesti edule ja reformierakonna rollile selle edu saavutamisel.
Lugedes peaministri kõnet, hakkasid kõrvus kõlama tuntud rokkgrupi Singer Vinger omaaegse lööklaulu «Salasilm» refrääni sõnad: «Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli! Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli! Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli! Tubli olen ma!»
Juba pikki aastaid riiki valitsev juhtiverakond alustas sügisesteks kohalike omavalitsuste valimisteks mõeldud kampaaniaga, mille pealoosung kõlab: «Uhke Eesti üle!». Ka mina arvan ennast nende eestimaalaste hulka, kes on veendunud, et Eesti elu on paljudes valdkondades oluliselt edasi läinud. Ka on mul olnud kristlik-konservatiivset maailmavaadet järgiva kodanikuna hea meel, et Skandinaavias aastakümneid domineeriv tsentrist vasakule kalduv poliitika ei ole olnud Eestis juhtrollis.
Paraku näen ma ühiskonnas levivaid tendentse hinnates, et muutused on tulemas. Teatud ring- ja erakonnad on eetikast, väärtustest ja vabadustest kõneldes väänamas nende mõistete seni kehtinud tähendusi ning impordivad Põhjamaadele omast kultuslikku humanismi ka Eestisse. Kahjuks on nende muutuste üheks põhjuseks ka praeguste otsustajate liigne enesekindlus oma asendamatuses ja alternatiivide puudumises.
Võimuväsimus teeb oma töö ja ennastimetlev uhkus Eesti saavutuste üle võõrandab võimulolijad neist inimestest ja inimgruppidest, kes ei suuda tunda uhkust oma elanikest tühjeneva koduküla, suletud kooli, likvideeritud apteegi ja postkontori, pankrotistunud kaupluse ja mahamonteeritud pangaautomaadi üle. Kirik on veel ainus koht, kuhu saab minna seni, kuni liinibuss veel viib, päästeamet ei takista või muinsuskaitse lubab.
Uhkus, enesekiitus ja -imetlus on saanud saatuslikuks paljudele. Kui ruumi on järel vaid nii palju, et ainult ühele jagub, samuti õhku ja päikest ning ka kõike muud on vaid ühe jagu, võib olla kukkumine kiire ja järsk. Nõnda on nii mõnigi täht kaotanud oma sära ja solist oma publiku. Ajalugu tunneb mitut keisrit, kuningat, kindralit ja paavsti, kes õhtul magama heites uinusid enesekindlas rahus ja teadmises, et nende positsioon on kõikumatu, kuid hommikul ärgates pidid tõdema, et rahu oli näiline ning aupaiste ajutine.
Nähes, millisele retoorikale ehitab riigi juhtiv erakond üles oma sügiseste valimiste kampaania, taipasin, kui lähedal ollakse käitumiselt sellele Luuka evangeeliumis kirjeldatud rikkale mehele, kelle põllumaa oli hästi vilja kandnud ja kes ehitas uued ja suuremad aidad, et sinna paigutada kogu oma vara. Jumal ütles sellele mehele: «Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing!» Ja Jeesus lisas: «Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.» (Lk 12:18–21)
Moraal on selles, et lisaks majanduslikule toimetulekule tuleb tegeleda ka selle rikkusega, mis ei ole rahas mõõdetav, sest hetkel, mil tuleb majanduslangus ja kõik, mille oled kogunud kaob, peab järele jääma midagi, mida rahas ei mõõdeta. On rikkust, mis on mõeldud vaid enesele, kuid on ka rikkust, mis peab kestma üle keeruliste aegade ja krahhide. Küsimus on vaimsetes väärtustes ja seda tähendab olla rikas Jumalas.
Ehk peaks tänased võimuerakonnad võtma uuteks valimisteks valmistudes teise tooni? Äkki sobiks valimisteks hoopis loosung: "Eesti pole valmis!". Siis annaks välja tuua need mured, mis on on veel vaja lahendada: inimeste lahkumine riigist, linnastumine, keeruline demograafiline olukord, sotsiaalsed probleemid...
Miks me peaks valima tagasi inimesi, kelle süda enam Eesti pärast ei valuta, vaid kes arvavad, et nad on kõik ära teinud ja nüüd tunnevad oma saavutuste pärast ainult uhkust?! Kui Eesti on juba nii "valmis", et sellega tasub uhkustada või selle üle uhkust tunda, tuleb valida kedagi teist, kel on soovi veel midagi ära teha.
Kiriku õpetus on surmapatte reastades lisanud nende sekka ka uhkuse patu. «Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust» (Õp 16:18), kirjutab Õpetussõnade autor.
Artikkel ilmus ajalehes Eesti Kirik.
