https://objektiiv.ee/uro-kliim...
Robert P. Murphy -
19. september 2019
Eeselpingviin ehitab pesa
ÜRO kliimamuutuste piiramise tegevuskava on nii ekstreemne, et isegi organisatsiooni oma spetsialistid ei oska seda kaitsta, tõdeb Robert P. Murphy Misese instituudist.
Riiki senisest agressiivsemale sekkumisele sõjas kliimamuutustega üles kutsuvad aktivistid, kes nimetavad inimtekkeliste kliimavõngete ohtu “konsensuslikuks teaduseks”, peavad kõiki oma agendaga mittenõustujaid rumalateks ja vaenulikeks “kliimamuutuste eitajateks”.
Hoolimata sellest, et majandusvaldkonna teadustööd ei toeta ÜRO seatud eesmärke, millega soovitakse piirata kliimasoojenemist kas 2,0° C või veelgi karmima 1,5 kraadiga Celsiuse järele.
2014. aastal ma osutasin Valitsustevahelise kliimapaneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change; IPCC) toona viimasele raportile, millega jõudsin samadele järeldustele [et ÜRO kliimaeesmärgid keeravad maailmamajanduse pea-peale]. Eelmise aasta sügisel selgitasin lisaks, kuidas 2018. aasta majandusnobeli laureaadi William Nordhausi kliimamudelite majandusteadus ei toeta mingil viisil ÜRO seatud agressiivseid kliimaeesmärke.
Käesolevas artiklis toon ma oma väidetele veel ühe kõneka tõestuse. ÜRO 1,5° C eesmärgi eriraporti üks peamistest kaasautoritest on 2018. aastal üllitanud ka teadustöö, milles väidetakse, et säherdust eesmärki on keeruline majanduslikult õigustada. Selline tõdemus peaks šokeerima kõiki naiivseid kodanikke, kes usuvad, et ÜRO eesmärgid on kõik kõva teadus. Kõnealune näide toob kujundlikult esile, et isegi ÜRO kliimaagenda pooldajate jaoks on selle eesmärkide õigustamine tavamajandusanalüüsi kontekstis keeruline.
Eelmisel sügisel üllitas ÜRO IPCC eriraporti, millega üritatakse selgitada riikide valitsustele erinevaid viise, kuidas piirata üleilmset kumulatiivset kliimasoojenemist 1,5 kraadiga Celsiuse järgi.
Raporti kolmandas peatükis on kokku võetud majandusanalüüsid, mis on tehtud pärast sellele eelnenud IPCC raportit (Viies hindamisraport; Fifth Assessment Report; AR5). Ühendkuningriigi East Anglia ülikooli Tyndall Centre for Climate Change Research (Tyndalli kliimamuutuste uuringute keskus) teadlane Rachel Warren on nimetatud peatüki üks juhtivaid autoreid. Lisaks on Warren nelja kõnealuse uuringu kolmandas peatükis tsiteeritud teadustöö kaas- või ainuautor.
Nagu viidatud tutvustusest võib lugeda, pole Rachel Warreni näol tegemist “eitaja” ega “Suure Õli palgalisega”. Warren on üks juhtivaid teadlasi, kes nõustab valitsusi, kuidas need erinevate poliitikate kaudu saaksid mõjutada turgu viisil, et ettevõtted vähendaksid heitmeid.
Vaadates Warreni tausta, on üpris valgustav teadmine, et ta on 2018. aastal koos kaasautortega üllitanud teadustöö “1,5° C kliimamuutuste majandus” (The Economics of 1.5°C Climate Change). Teades, kui naeruväärne (võttes aluseks standardsed modelleerimise eeldused) on ÜRO poolt seatud kliimasoojenemise piiramise eesmärk, pakkus mulle huvi, kuidas Warren ja tema kaasautorid selles teadustöös ÜRO kliimasoojenemise vastaseid sihte põhjendavad.
Lugeja saab ilmselt aru mind tabanud üllatusest, kui teadustöö kokkuvõtte esimesed kaks lauset on järgnevad: “Kliimasoojenemise piiramist 1,5 kraadiga pole suure hulga määramatute asjaolude tõttu võimalik majanduslikult põhjendada. Samas ei saa ka välistada, et 1,5° C eesmärk läbib kulude-tulude testi.”
Skeptiline lugeja võib minu väited ise üle kontrollida ja tutvuda viite kontekstiga. Ma ei tee siinkohal kellelegi liiga. Uskuge või mitte, teadustöö autorid, kelle seas on ka ÜRO eriraporti juhtivteadlane, mis selgitab valitsustele, kuidas jõuda 1,5° C eesmärgini, seletavad, et “kuna me valdame seda teemat nii halvasti, siis ainus, mida me saame väita on, et ÜRO seatud eesmärkidel võib-olla mingi majanduslik mõte.”
Kas selline on siis lõpuni kindel “konsensuslik teadus”, millega põhjendatakse inimestele ees ootavaid suuri majanduslikke muutuseid? Nagu ma olen näiteks lugejaid korduvalt hoiatanud, seisavad CO² maksustamise põhjendused märksa õhemal jääl kui inimestele on jäetud mulje.
Progressiivide üks peamisi jutupunkte on, et parempoolsete hämamismasin toetub “ebakindluse” külvamisele ja selle eesmärgiks on kliimamuutuste peatamiseks vajalike tegevuste takistamine.
Kuid ometigi tunnistavad ebakindlust seatud eesmärkide suhtes ka ÜRO oma kliimateadlased. Nagu tuntud kliimateadlane ja mitemete ÜRO IPCC uuringute peamine autor Rachel Warren 2018. aasta teadustöös väidab, ei luba meie teadmiste piiratus arvata rohkem, kui et ÜRO seatud kliimaeesmärgid pole riikide majandustele kõige hullemaks koormaks.
Tõlkinud Karol Kallas
