Sinu 70. sünnipäeva künnisel tahan kirjutada sellest osast Sinu saavutustest, mis jääb eesti kultuuriloos püsima läbi aegade. Usun, et mulle ei vaielda vastu, kui nimetan Sind hilispaguluse üheks silmapaistvamaks luuletajaks. Ja seda oled Sa saavutanud vaid siiani kolme õhukese luulekoguga. Ilse Lehiste on Manas pärast Sinu teise kogu, „Kodakondur“ ilmumist kirjutanud, et Su luule kuulub „kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse”.
Positiivset vastukaja ja lugupidamist oled Sa ka pälvinud kodumaal, kus näiteks Ott Raun on nentinud, et „vanemate pagulasluuletajatega võrreldes on Karuks hoogsam, elulisem ja trotsivam” ning Asta Põldmäe on väitnud, et „Urve Karuksi luuletustest vaatab vastu tugev isiksus, kes julgeb lõpuni kujutleda ja tunda“. Hannes Varblane kirjutas Sirbis, et Karuksi keelemeelsusest, lingvistilisest fantaasiast ning sõnaloomest on õigustatult kirjutatud palju.
Vaatlen siin Sinu luuleevolutsiooni kui teatud mõistes päevikulist enesepihtimust. Sa oled olnud meile südamlik, ustav ja truu sõber. Kuid inimesest, kes jagab oma tundeid ja mõtteid vahetult teistega, ei saa luuletajat. Luuletaja on pingevahekorras välismaailmaga. Ta ei suuda oma tundeid ja mõtteid vahetult avaldada, vaid peab neid väljendama kontsentreeritud vormis. Mida suurem pinge, seda jõulisem luule ning mida tugevam keelevaist ja keeletunnetus, seda mõjuvam luule. Need on Sinu omadused. Loomistundidel oled üksi oma elu- ja maailmatunnetusega. Sellest üksildusest ja valusast pingest ongi võrsunud looming, mis Sind jäädvustab ja mis ka meile hinge on läinud:
Ei ole hea, et inimene üksi on /aga ta on, ta on! / ta on nii üksi / et igavuse peleks / hakkab pisaraid kõrde lükkama.
ta on nii üksi / et oma pisaraid laotab / päeva kätte kuivama / ja sadestunud soola sisse / soolab oma viletsa südame.
Nendest kõrde lükatud pisaratest ja päeva käes kuivatatud pisarasoolast ongi kasvanud Sinu luule.
Oma luuletustes Sa iseloomustad end inimesena, keda rebivad diametraalselt vastupidised jõud. Ühelt poolt oled Sa elu ja keskkonna vormitud särava glasuuri all, teisalt tõrjud seda vormi ja glasuuri tõrkuvalt ja trotsivalt ning igatsed ürgse ja loomuliku järele:
nad võtsid mind / ja mätsisid / ja tegid milo venust. / nii mõni käpard pätsides /mus otsis oma geeniust.
Tahan savi olla! / tühipaljas savi / ainult sau /
nad ütlevad ma olevat / üks pehme paenduv meedium / iroonia! Ma vaenulik / all särava glasuuri / sees vormi kitsa puuri / keeldun.
Sinu isiksuses on olemas see särav glasuur ja vorm, kuid ka vahetevahel välgatav ürgne looduselaps, kes ei pääse aga tühipaljaks saviks saama, kuid kelle süda lööb arhetüüpilise ürgema maatakti. See pinge ja vastuolu ilmneb ka Sinu isiksuses ja elus.
Ütle tiigrile: tule! / ja ta tuleb / Ütle jumalale ole! / ja ta on / Ütle inimesele saa! / ja ta ei saa / lihtsalt ei saa!
Kuigi Sa oma igapäevases elus oled valusalt tunnetanud mittesaamist – oled Sa oma luules suutnud rohkem kui kõik meie teised. Luuletajana oled Sa „saanud”.
Kujutan ette Su loomingulist elu kui matkamist ülesmäge, ületades elu jooksul mitmeid mäeharju. Oma 70. sünniaastal võid tunda ennast ühel nendest harjadest, kust avaneb võimalus tagasivaateks ja ees paistavad tulevikuvõimalused. Sinu 30-ndatel aastatel ilmus Su luuletuste esikkogu „Savi”, mida iseloomustab julgus, trots ja ajuti isegi paatos. Ise oled seda kirjeldanud kui meelelist.
Laulad end rõõmsaks, kuid tihti kuulutad hukku, kus ööd enam ei valgusta kuu ega päeva päike ja tähed on langenud maha. Trotslikult tõotad, kätt pudelile pannes:
Käin käpuli kui tahan / ja tihti lähen baari / kus tühjast klaasist saari / jääb letile must maha.
Maa kui võõrasema, kelle ligi Sa oma südame surud, karistab Sind kibuvitsadega – isevitsadega. Sinu sõbrad tunnevad Sind luuletuses:
Enam kingi kanda ei taha / sest meil on küllalt raha / et käia palja jalu.
Häälekalt oled trotsinud Jahwet ja kõuejumalat. Sa ei salli dogmaatilisust ja ähvardad:
Ka altari löön uppi / sest usk mis vaba, võimas / ei asu mingis sõimes / ei salli mingit pappi
Palud Loojat, et ta ei tõukaks Sind ära, kui tuled ta juurde oma kurbuses ja ütled, et oma rõõmud jagad kuradiga:
Sest ta on kuratlikult rõõmus / ja oma kurbuse Loojaga / sest ta on nii jumalikult kurb
Niisugused olid Sinu nooruseluuletused – Eesti kirjandusloos täiesti originaalsed ja silmapaistvad.
Teises luulekogus „Kodakondur”, mis ilmus varsti pärast Sinu 40. sünnipäeva ja mida Ilse Lehiste on pidanud eesti keeles kirjutet originaalsemate hulka, on tunda avardumist maailma ja kaasinimeste olemuse suunas ja isiklikku avardumist elu, surma, ühiskonna ja kodumaa poole. Näed kilplaste moodi kodakondureid keradena minemas terasvõrestikust kuupidesse magama maailmas, kus elame / üksteisest mööda / üksteise läbi. / Oleme läbinägelikult lühilägelikud / nägurlikult lüümed /oleme köömned / kohutavas korbis / mida suursööja / tajub vaid hammastekriginas
Ei ole alati selge, kuivõrd oled üks neist magajatest ja möödakäijatest, kuivõrd hoopis kõrvalseisja ja vaatleja – või ehk mõlemad kokku. Paljud küsimused jäävad siin vastuseta nagu eluski, sest „oleme sündinud ilma ilma võtmeta”, ilma, kus lukk on roostes. Hõbelusikas, see ainuke kaasaantud maailmavõti on suus, aga puder tuleb endal keeta ja põhjakõrbend elu, mida lörbid lepastvoolit lusikaga, hästi ei meki. Naerad saatuse saamatuse üle ja enese üle, aga enam ei trotsi. Valid elu surma üle, sest „veel pole tundnud surmaks sundi, ei määranud kohta, ei tundi ja hea on tunda, et va süda veel pumpab verd”. Igatsed hingede ääremaile ja kosmose saladuste sügavusse: Tahan tahan tahan / ööliblikaks tagasi / päeva kohijaks loodi / Veidike isemoodi /alati. Ei loodi ei koodi / Lendlesin lendlesin / tõmmeil tiibeil hooti / Kord ma koina kollitan / hingetõmbe ääremail.
Eesti saatusele ja vahekorrale kodumaaga (sel ajal veel okupeerituga) „kus mõnel on juured ja mõned on juurtetud, ühed on kodus ja teised on kodutud ja paljud on koduski kodutud“, oled elanud sügavalt kaasa ja tean, et Su kolleegid Eestis hindavad Sind ja peavad Sinu luulest väga lugu. Jaan Kaplinskile oled kirjutanud, et Sul on maa, mul on muinasmaa millest saab muinasjutte, maagiat ja narrijutte ja vahel sünteetilist leina.
Okupeeritud Eesti saatuse kohta oled kirjutanud pagulasajastu ühe olulisema ja ilusama luuletuse:
Kuula! Kuula! / Hädakella lüüaks! / Katk on jälle meie mail / Sõda väitsa kõhutab / Hävi hirnub, hambad paljad / hullu käes on piits ja valjad / tuuslar tukke õhutab / Ja sa tõused ja sa lähed... / ühtki linna pole ees / Silda ees, ei silda taga / kõik on rihk ja lausa laga / ees on aina ahervared / suitsund leed ja tahmund parred /
• hambad risti, silmad vees / Peied said peetud, itkud itketud / Terved laaned ilmetuks kitkutud / Mõnel on juured ja mõned on juurtetud / ühed on kodus ja teised kodutud /
• paljud on oma koduski kodutud / Peied ju peetud, itkud itketud / On meil tiivadki tugevaiks sitkunud / sulis uhked upsituuled /
Kuu on kukrus, tähed taskus / nokas võõramaa vidinad
Selles kogus on ka vihjeid hingesügavusse ja tõsisemaid luuletusi, mida iseloomustab kolmas, Eestis välja antud luulekogu „Laotusse lendama laukast”. Sa kirjutasid selle raamatu järelsõnas, et oled nüüd savi ja kodakonduriluule seljataha jätnud ja oled hakanud kirjutama luuletusi universumivaimuga ühinemise ja hingeavardumise kogemuse põhjal, mis on tekitanud Sinu arusaamades ja tõetunnetamises põhilisi muudatusi. Luuletuses „Kaemus” loeme:
Sinu selges tiigis pesin silmad, / Veskikivina siis kukkus kaelast / äng ja valu, tülpimus ja vaen. / Viimaks leidsin endas värava, / sala-allikani umbekasvand tee/ põhjapaest immitseva vee / valguskillu Sinu suurest taelast / endapõhjast vastu särava.
Ja lõpetuseks üks neist luuletustest, mis on Sind teinud hilispaguluse silmapaistvamaks laulikuks:
Välja tõugati emakojast / välja tõugati omakojast / orvuks maakera orbiiti /
kodukäijana kerjama
* * *
Nii lähen – / ühes käes armastus / teises tähed.
* * *
Selle ilma valukojast / ainsana ma võtan kaasa
õrnaks karastatud hinge.
Urve Karuksi 70. sünnipäeva puhul (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Armas Urve K,
palun usu, et meid on ilmas
päris palju, kelle
Sinu sõnad ja isiksus
on puudutanud hinge...
palun usu, et meid on ilmas
päris palju, kelle
Sinu sõnad ja isiksus
on puudutanud hinge...
Kultuur
TRENDING
