www.FORTE.ee
Foto: AFP
Miks kusagil mujal peale USA valitsused tööd ei katkesta?
Suuremas osas maailmast tähendab valitsuse tööseisak väga halbu uudiseid — nii juhtub enamasti vaid revolutsiooni, võõrvägede sissetungi või looduskatastroofi korral, kirjutab The Week.
Näiteks pole Süüria valitsus isegi keset jätkuvat kodusõjamöllu katkestanud arvete tasumist ega töötajatele palkade maksmist.
Sellele, mis praegu USA-s toimub, on raske leida võrdkuju mujalt. Miks siis ülejäänud maailma riigid eelarvevaidluste tõttu patiseise välja ei kuuluta?
Esiteks aga põhjused, miks USA valitsusega niimoodi läinud on
Peamiseks patuoinaks võib pidada Jimmy Carterit. Või siis hoopis 1884. aasta kongressi.
Tehniliselt võttes on USA valitsus pärast 1976. aastat toimimise katkestanud 18 juhul (seekordne seisak kaasa arvatud).
Miks just pärast 1976. aastat? 1974. aastal oli USA kongress revideerinud eelarve ja arestimise seadusega (ingl Congressional Budget and Impoundment Act) reglementeeritud eelarvevormistamise protsessi, mis kehtestas kongressi eelarveameti koostatud ja praegu kehtiva eelarvekalendri ning peatas igati kohaselt Valge Maja voli eelarve üle otsustada.
Tolle otsuse esimesi vilju maitsti juba 1976. aastal president Gerald Fordi ja demokraatide juhitud kongressi vahelise eelarveteemalise vägikaikaveo tulemusel.
Toores statistika ei anna aga edasi töökatkestuste tegelikku olemust.
Kui enne 1980. aastat aset leidnud kuue töökatkestuse käigus ei suutnud kongress eelarvet vastu võtta, jätkasid riigiametnikud tööd nagu tavaliselt, ehkki kulutused polnud tegelikult heaks kiidetud.
Kui eelarve viimaks läbi läks, kaeti sellega tagasiulatuvalt ka vahepealsetest kulutustest tekkinud lünk.
Taolisele viisakusele saabus ametlik lõpp Carteri administratsiooni viimasel tegevusaastal.
1980. aastal väljastas õiguskantsler Benjamin Civiletti 1884. aasta defitsiidivastasele seadusele (ingl Antideficiency Act) toetudes juriidilise hinnangu, mis keelustas valitsuse tegevuse juhul, kui kongress pole valitsust rahastama nõustunud.
Sellest hoolimata ei kujutanud järgmised kaheksa Reagani-ajastu ummikseisu endast midagi erilist — suuresti sellepärast, et need vältasid nii lühikest aega.
Aastatel 1981–1998 esines töökatkestusi suhteliselt sageli, kuid ükski neist ei kestnud kauem kui kolm päeva; paljud sattusid nädalavahetustele.
George H. W. Bushi administratsiooni tabas üks nelja päeva pikkune seisak. Kuid paistab, et seekordne katkestus kujuneb pigem samasuguseks pikaks ja kulukaks afääriks nagu 1995. ja 1996. aasta seisakud, mil president Bill Clintoni ja esindajatekoja spiikri Newt Gingrichi vaheline eelarve-teemaline lahkheli tuuris tervelt neli nädalat.
Miks siis teiste riikide valitsused samamoodi ummikseisudesse ei satu?
Põhjuseid on rohkem kui üks. Parlamentaarsetel demokraatiatel — nagu Euroopas ja enamikus kunagistest briti kolooniatest — on reeglina kaks koda, kuid seadusandlik ja täitevharu pole enamasti teineteisest lahutatud.
Peaministrit või valitsusjuhti peetakse parlamendi liikmeks. Partei, mis kontrollib parlamenti, kontrollib ka valitsust.
Mõistagi pole välistatud võimalus, et parlament keeldub vastu võtmast eelarvet, mille on esitanud peaminister, kuid taoline samm tähendaks valitsuse põrumist ja uusi valimisi.
Isegi sellistel haruldastel puhkudel, mil enne uue valitsuse ametisseastumist tekib lühiajaline valitsusvaakuum, ei lakka funktsioneerimast riiklikud struktuurid ja teenused.
Mitteparlamentaarsetes demokraatiates, mida iseloomustavad tugevad täitevharud, nagu Brasiilias, on presidendil voli valitsust lihtsalt töös hoida, kuni seadusandlik võim end lõpuks kokku võtta suudab — umbes nagu USA-s enne 1980. aastaid. Diktaatorite jaoks on probleem, mõistagi, veelgi lihtsam.
Teine oluline tegur
on aastaeelarvete "reversiivne väärtus" (ingl reversion value).
Kui USA kongress eelarvet vastu ei võta, võrdub järgmise aasta eelarve automaatselt nulliga. Mujal on reeglina nii, et kui poliitikud on üksmeelele jõudmiseks liiga põikpäised, rakendub lihtsalt uuesti eelmise aasta eelarve (või mõni muu reversiivväärtus, mis võimaldab valitsusel tööd jätkata).
Ameerika valitsemise sedasorti ainulaadsel iseärasusel on veel üks põhjus — USA on ainus riik, mis saab endale taoliseid kriise rahaliselt lubada.
"Pidevas tööseisakus, lakkamatus avariiolukorras toimuv valitsustöö on nii hävitava loomuga, et mitte ükski teine tõsiseltvõetav riik ei saa seda endale lubada ega seda sallida," kirjutab kolumnist Ta-Nehisi ajalehes The Atlantic.
"Ameerika Ühendriigid elavad antud olukorra üle sellepärast, et me oleme — ikka veel — nii rikkad, meil on nii palju raiskamis- ja eksimisruumi."
On siiski üks erand — Austraalia
1975. aastal peatas Austraalia valitsus töö, kuna eelarve-teemalisse nägelusse takerdunud seadusandlik võim ei saanud rahastuse heakskiitmisega hakkama. Olukord lahenes aga hoopis iseäralikul viisil.
Kuninganna Elizabeth II ametlik esindaja Austraalias, kindralkuberner söör John Kerr vabastas lihtsalt peaministri ametist ja määras talle asendaja, kes võttis valitsuse rahastamise kulueelarve hetkegi viivitamata vastu.
Kolm tundi hiljem vabastas Kerr töökohustustest ka ülejäänud parlamendi. Seejärel korraldati Austraalias üleriigilised valimised, et nullist uuesti alustada. Pärast seda pole seal rohkem valitsusseisakuid aset leidnud.
USA-s sama nipp toimida ei saaks — Ühendriigid ei tunnusta briti monarhiat ülemvõimuna ja seal pole Londonist määratud kindralkubernere ametis olnud juba rohkem kui kakssada aastat.
Aga kui nad ilusti paluksid, võtaks Britannia nad võib-olla kõigest hoolimata oma rüppe tagasi?
