Jüri Estam, kolumnist
www.delfi.ee
MEELEAVALDUS GRUUSIA TOETUSEKS
Foto: Arno Mikkor
Kui ma tükk aega tagasi NATO kroonus teenisin, täpsemalt öeldes USA sõjaväes, rõhutati seal korduvalt, et piinamine on keelatud. Juba noorsõduritele korraldati tunde selle kohta, millised rahvusvahelised konventsioonid ja ka kaitseväe normatiivid keelavad inimsusevastaste kuritegude toime panemist, koos piinamise ja muu väärkohtlemisega.
Mu vanemad olid teinud mind teadlikuks juba noores eas nii küüditamistest kui ka Pagari tänaval, Kuressaare lossis ja paljudes teistes Eesti kohtades toime pandud veretegudest, seda nii punaste kui ka saksa okupatsioonide ajal.
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Sõda on kole ja juhtub igasuguseid asju - ka kõrvalekaldeid - kuid minu tegevteenistuse ajal ei esinenud mingisugust kahtlust: Lääneriikide sõdurid selliseid asju ei tee. Instruktorid täpsustasid: valu ja kannatuse põhjustamine ülekuulamistel ei anna häid tulemusi. Pole mingi saladus, et murdudes või pärast murdumist luuletab piinatav tihti igasuguseid asju kokku ja püüab rääkida just sellist juttu, mida arvab, et ülekuulaja kuulda tahab, kuni süütute inimeste inkrimineerimiseni välja. Tüüpiline piinatav on kõigeks valmis, peamine, et lõppeksid peksmine ja väärkohtlemine. Piinamine on tülgastav ja alandav ning rikub nii piinajat ennast kui ka piinamise toimepanijaid.
9/11 järel suhtumine muutus
Pärast World Trade Centeri kaksiktornide ründamist al-Qaida poolt New Yorgis võtsid Ühendriikide Luure Keskagentuur ja teised kasutusele rea piinamis- või siis piinamisele lähedasi meetmeid, millele järgnes pikk diskussioon USA ühiskonnas selliste võtete poolt ja vastu. Et selline arutelu üldse toimuda sai tundus mulle kui eestlasele ja inimõiguste teemale spetsialiseerunud kunagisele Vaba Euroopa raadio toimetajale kujuteldamatuna. Et kuidas ameeriklaste juhid ja ka tavakodanikud, keda kogen endiselt laias laastus vabaduse, demokraatia ja inimõiguste eest seisjatena, võiksid nii madalale laskuda, et üldse arutada “piinamine: hea või halb?”.
USA senati luurekomitee avalikustas mõne päeva eest mitmesaja leheküljelise kokkuvõtte oma juba varem valminud salajaseks kuulutatud väga ulatuslikust raportist CIA kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta. Ühendriikides on see vastakuid arvamusi esile kutsunud, eriti kui arvestada sellega, et parempoolsed suhtuvad vägagi negatiivselt luurekomitee juhti senaator Dianne Feinsteini. Mõned ringkonnad on püüdnud aruande kokkuvõtte objektiivsust või siis adekvaatsust juba kahtluse alla seada, ja minule isiklikult ei istu Feinstein üks raas. Kuid see pole peamine.
President Ilves ei eksi. USA kongressi tuleb kiita, et see üldse valmis oli uurima oma riigi tegevust nii tundlikus valdkonnas. Vähesed riigid astuksid taolise sammu. USA-d tuleb n-ö samas lauses laita ja kiita.
Eesti peab julgema suu avada
Eesti juhid seisavad olulise valiku ees. Inimõiguste organisatsioon Human Rights Watch on asunud seisukohale, et USA senati aruande alusel tuleb järgmisena otsustada, kas on põhjust süüdistuste esitamiseks Ühendriikide valitsuse töötajatele. President Obama ei paista selleks valmis olevat.
Eestil, Ühendriikide liitlasena ning baltlastel üldisemalt oma suure ja traagilise kogemusega inimsusevastastest kuritegudest peab olema selge seisukoht selles küsimuses. Meil on kohustus üksnes juba kõikide Eestis kannatanud inimeste nimel oma suud avada. Suu avamine tugevdaks, mitte ei nõrgestaks Läänt tervikuna.
Nende jaoks, kes tunnevad näiteks Timothy Snyderi raamatut “Bloodlands” ehk “Vereurmas maa” ja Kesk- ja Ida Euroopas toime pandud roimade ajalugu üldisemalt, on tegemist ülimalt põhimõttelise küsimusega.
Kui me vähegi soovime kommunismi roimade hukkamõistmist rahvusvahelise üldsuse poolt Nürnbergi ja teiste tribunalide malli järgi - kui kavatseme üldse seista inimväärikuse ja meie hilisajaloos piinatud-tapetud ohvrite eest - kui tahame et ka Venemaast ja Hiinast saaksid tulevikus paremad kohad - peab Toompea asuma avalikult hukkamõistvale liinile piinamise ja väärkohtlemise küsimuse suhtes kõikjal. Piinamine on roim ja moraalne maastik peab olema globaalselt ning kõikumatult ühtlane.
Human Rights Watch ei eksi kinnitades, et muidu võtab Lääs (või kes tahes) piinamise ikka ja jälle uuesti kasutusele iga kord, kui puhub sõjapasun, või halvemal juhul rahuajal, nagu on juhtunud mitmetes riikides liigagi sageli. Väiksemgi suhtumine piinamisse lõdva randmega või relativistlikult - see on libe jää, mis on sageli viinud totalitarismini, ja on reeglina totalitarismi osaks. Viimane asi, mida meie ja me lapsed vajame, on muutuda oma vastaste sarnaseks.
