Ameerika Ühendriikide senat ratifitseeris neljapäeval, 8. mail NATO laienemisleppe tulemusega 96:0, millega kiideti heaks seitsme Ida- ja Kesk-Euroopa riigi — Eesti, Läti, Leedu, Sloveenia, Slovakkia, Bulgaaria ja Rumeenia — ühinemine kaitsealliansiga.
Head uudised Washingtonist
Senatis toimunud hääletuseelsel arutelul rõhutasid mitmed senaatorid selle leppe ratifitseerimise ajaloolist tähtsust. John McCain väljendas veendumust, et NATO uutest liikmetest saavad kindlad liitlased, kes laiendavad alliansi haaret ja tugevdavad selle autoriteeti.
Mitmed teisedki rahvaasemikud avaldasid tugevat toetust Balti riikide vastuvõtmisele NATOsse, eriti leedu päritolu senaator Richard Durbin, kes tõstis esile baltlaste pikaajalisi kannatusi Vene okupatsiooni all ja ka nende nüüdset aktiivset lülitumist mitmetesse rahuvalveoperatsioonidesse, mis peegeldab nende riikide pühendumust NATOle.
Ühendatud Balti Ameerika Rahvuskomitee, kes esindab miljoneid balti päritoluga ameeriklasi, võib toimunud hääletamist pidada oma suureks võiduks ja palgaks tehtud töö eest, sest ta on aastaid toetanud kõiki Eesti, Läti ja Leedu pürgimusi NATO-teel.
Hääletamist jälgisid Washingtonis liituvate riikide välisministrid, sh. Eesti välisminister Kristiina Ojuland, kelle sõnul tähendavad need 96 häält Eesti jaoks suurt edu ning annavad tunnistust USA ja kandidaatriikide üksteisemõistmisest. Samas ei tasu tema sõnul NATOsse saamise protsessi veel õnnelikult lõppenuks lugeda, kuna enamikus liikmesriikides on liitumislepped ratifitseerimata. Siiani on see toimunud vaid Norras, Kanadas ja nüüd ka USAs.
USA president George W. Bush, kes kohtus hiljem Valges Majas kandidaatriikide esindajatega, tervitas oma sõnavõtus senati otsust ratifitseerida NATO liitumisprotokoll järgmiste sõnadega: „Ameerika on alati pidanud neid riike sõpradeks ja me oleme uhked, et saame kutsuda neid liitlasteks.“ Ta ütles, et kuigi natsi-Saksamaa purustamine II maailmasõja järel tõi Euroopasse relvarahu, ei toonud see sinna tõelist rahu ja ühtsust. „Kui raudne eesriie langes, moodustasid vabad Euroopa rahvad ja USA suurima vabaduse alliansi,“ sõnas Bush.
Kohtumisele järgnes samas pidulik tseremoonia, kus viibisid ka USA välisminister Colin Powell, rahvusliku julgeoleku nõunik Condoleezza Rice, mitmed juhtivad senaatorid, NATO liikmesmaade suursaadikud, USA staabiülemate komitee esimees Richard B. Myers ja arvukalt NATO laiendamist aktiivselt toetanud ühenduste liidreid.
Õhtul toimus Washingtonis veel NATO seitsme tulevase liikme auks vastuvõtt, mille korraldas USA NATO Komitee ja kus viibis ka asepresident Richard Cheney.
NATO muutunud pale
8. mai Washington Posti juhtkirjas „Elustades NATOt“ märgitakse, et käesolev ratifitseerimine oli ühelt poolt hea uudis seitsmele ühinevale Kesk- ja Ida Euroopa riigile, kuid teisalt ka halb uudis, sest viimase aja poliitilised arengud annavad selgelt mõista, et maailma eksklusiivseim klubi NATO on lõhestunud ning võib koguni oma eksisteerimise lõpetada. Meenutatakse, et juba külm sõda nõrgestas mitmeti NATOt, seades selle kui kaitsealliansi eesmärgi kahtluse alla, kuid Iraagi sõda kahjustas NATOt veelgi enam. Sai selgeks, et NATO pole enam see üksmeelne ja ühise visiooniga julgeolekuallianss, millega oldi harjunud külma sõja päevil. Vaatlejad märgivad, et ratifitseerimis-arutelul polnudki põhiküsimuseks mitte see, kas uusi liikmeid vastu võtta, vaid mis saab lõhenenud NATOst endast. Muuhulgas soovitati, et NATO peab loobuma senisest praktikast, mille kohaselt otsuseid langetatakse vaid üksmeelsete hääletuste põhjal.
Isegi nüüd, võiduka Iraagi sõja lõppvaatuse ajal, pole liikmesriikide vahelised erimeelsused lahendatud, ja see puudutab otseselt Eestit ka. Küsimus on, kas küünilised Pariis ja Berliin, kes mõlemad lennutasid kriitikanooli kandidaatriikide pihta USA toetamise eest Iraagi sõjas, on sama innukalt valmis liitumisleppe ratifitseerimise kallale asuma kui USA? Ehkki Prantsusmaa näitab mõningaid leebumise märke (hiljutine telefonikõne president Bushile ja hinnaline shampanjasaadetis Suurbitannia peaministri Tony Blairi 50. juubeliks), püsib praegugi 19-liikmelise NATO lagunemisoht.
Vaatamata NATO hämarale tulevikule võib aga öelda, et kõik Eesti Vabariigi sammud erinevate peaministrite ja presidentide juhtimisel NATOsse pääsemise nimel on end õigustanud, kaasaarvatud ka viimane — holokaustile suurema tähelepanu osutamine, mida ratifitseerimis-arutelul Eesti osas eriti esile tõsteti.