Endel Uiga
Elagu, elagu ! Eesti on jälle tõusnud maailma esirinda, seekord sellega, et oleme riik, kes kõige vähem tunnustab Jumala olemust. Lugesin hõiskavaid kommentaare selle kohta – see olevat kindlaks tõendiks, et eestlased on reaalsust tunnustav ja intelligentne rahvas. Teisest küljest oleme siin vastasseisus enamuse Euroopa ja kindlasti Ühendriikide rahvaga. Oleks seepärast väärt avaldada mõtteid sellel teemal. Loodan, et alljärgnevad read avavad siin ukse.
Jumal ja teadus
Väitel, et intelligents ja teadmised vähendavad Jumala vajadust, on terakene tõtt sees. Aegade vältel kõik mis oli võimas ja meile arusaamatu, kuulus Jumala valdkonda. Kuid nüüd on kadunud vanade kultuuride jumalad, kes kehastasid loodusjõude ja -nähteid ja keda tuli paluda ning kellele ohvreid tuua, sest nendele omistatud olemus ja võim on seletatav areneva teadusega. Seega on jumalate võim kahanenud kui inimeste teadmised loodusest on suurenenud ja võiksime seepärast küsida, kas sel teel edasi minnes vajadus jumalate järele lõpuks täiesti kaob.
Täppisteaduste alal Newtoni paradigma oli kindlasti suurimaks sammuks selles suunas. Tema kausaalsuse põhimõte, et igale aktsioonile vastab kindel ja kalkuleeritav reaktsioon, on üks meie füüsika põhialuseid. Sellest lähtudes, kui meil oleks superarvuti mis haaraks antud momendil iga võimaliku osakese olukorra ja tema suhted teiste osakestega, saaksime ennustada, mis juhtub järgmisel hetkel. See võimaldaks ennustada tulevikku, mis oleneb ainult praegusest olukorrast ega ole ärarippuv mingi müstilise jumala võimust.
Ummik teaduse piiridel
Viimane sajand on toonud uskumatuid edusamme teaduse alal, nende hulgas täiesti uue teadusharu - kvantmehaanika, mis kirjeldab universumi elementaarosakesi ja nendega toimuvaid protsesse. Uueks ja üllatavaks põhialuseks seal on Heisenbergi määramatuse printsiip, mis väidab, et on võimatu absoluutse täpsusega üheaegselt määrata antud osakese asukohta ja kiirust. Ainult üks neist on absoluutselt määratav. See tühistab, vähemalt mikromaailmas, Newtoni kausaalsuse põhimõtte, sest kui osakese praegune olukord on täies ulatuses teadmata, on ka võimatu ennustada tema tulevikureaktsiooni. Kvantmehaanika saab sellest üle kasutades tõenäosusteooriat mis võimaldab anda umbmääraseks jäänud parameetrile (kas osakese asukoht või kiirus) statistilise hinnangu. Osakeste suure arvu korral on see äärmiselt täpne. Kuid uus ja loov reaktsioon on ainult võimalik määramatuse printsiibi tõttu.
Einsteinile kunagi ei meeldinud sarnane mittekausaalne asjale lähtumine ja ta avaldas oma arvamist tuntud fraasiga “ Jumal ei kasuta täringuid oma otsuste tegemisel!” Heisenbergi teooria on aga siiani kvantmehaanika tunnustatud põhialus, mis on võimaldanud selle teadusharu edukat arenemist. Seetõttu on vast õigem oma suteid Jumalaga väjendada teadmisega, et mida tema teab ja teeb, on palju mis meile pole mõistetav ega kättesaadav.
Peale kvantmehaanika on möödunud sajandi teadus teinud teisi suuri edusamme, eriti kosmose ja geeniteaduse alal, kuid peaaegu kõikidel aladel oleme jõudnud piirini, kus on kerkinud küsimused mille lahendamine nõuab meist kõrgemat intelligentsi ja vahendeid mis ei ole meie võimete piirides. Seega on ka meie kõige nupukamad teadlased samas olukorras kui nende primitiivsed esiisad kus nad on sunnitud tunnistama looduse võimsust või Jumala eksistents. Max Planck, kvantmehaanika looja, oli sügavalt usklik.
Meie mineviku koorem
Igapäevase inimese elu on kaugel kvantmehaanikast. Meil tuleb lahendada, peale oma erialaliste küsimuste, probleeme, mis on sotsiaalteaduse, psühholoogia ja poliitika valdkonnas. Need on teadusalad, kus kausaalsus ja isegi loogika pole esikohal, vaid mille põhialused on rajatud kodusele kasvatusele, kultuurilistele traditsioonidele, kristlikule filosoofiale ja ajaloo kogemustele. Selles suhtes on Eesti seisund vanematest kultuuridest erinev. Itaalia on katoliikluse kodumaa, Saksamaa maailmavaade on Lutheri reformist tugevasti mõjustatud ja Ameerikale panid aluse esimesed kolonistid, kes otsisid usuvabadust. Meie viimased kolm generatsiooni on elanud kommunistliku diktatuuri all, mis kasvatas inimest usuvastaseks hällist alates. Enne seda elasime küll läbi ärkamisaja ja iseseisvuse perioodi, kus peamiseks eesmärgiks oli rahvustunde äratamine ja säilitamine. Kahjuks kippus usu ja kiriku osa enne iseseisvumist olema negatiivne, sest mõlemat kasutati kas balti ülemklassi võimu tugevdamiseks või tsaarivõimu poolt rahva venestamiseks. Seetõttu on arusaadav, et meie suhtumine kirikusse ja Jumalasse on külm, kui mitte opositsiooniline.
Usu ja kiriku osa elus
Ameerikas seevastu on usk ja kirik väga populaarsed. Igal pühapäeval on kirikutes
miljonid inimesed, kaasa arvatud Ameerika president. Nende hulgas on sügavalt usklikke kelle elu ainukene eesmärk on taevariiki pääseda ja on neid kes pühakirja kui Jumala sõna uskudes püüavad nii oma kui ühiskonna elu täpselt selle järele seada. Enamus aga tunnetab vajadust vaadelda oma elu ja probleeme sajandite vältel kujundatud kristliku eetika ja filosoofia alusel. Kas olen oma kohustusi nii elukaaslase kui kogu perekonna vastu õieti täitnud? Kas vajan ma tingimata kõike mida silm ihaldab? Kas oli mu ägedus poliitilise vastasega tülitsedes tõesti vajalik või oleksin oma eesmärgi ka rahumeelsemalt saavutanud? Kas oli õige, et ma isiku väärtust ta näovärvi või puuduliku keeleoskuse järgi otsustasin? Sarnased on praktilised ja moraalsed küsimused mille üle mõtlemiseks vajame sobivat kohta, õhkkonda ja võibolla ka preestri või pastori abi. Jälle võiksime meenutada Einsteini mõtteid, kes kord ütles, et sama maailm on ühele ümbruseks kus igat sammu tuleb võidelda vapra võitlusega või ühikonnaks, kus võib rõõmsas koostöös elada. Kõik oleneb meie ilmavaatest ja selle kujundamisel on usul oma osa.
Eesti ühiskonnas see institutsioon puudub. Oleme iseseisvuse saavutanud ja rahvuse säilitanud vapra ja järjekindla võitlusega. See on meie tunnustatud meetod oma eesmärkide saavutamiseks ja selle tagajärjed on märgatavad meie ühiskonnas. Lühikese aja jooksul raske töö ja eduka majanduspoliitikaga on saavutatud küllaltki kõrge elutase, mis võimaldaks elu mõnusalt ja rahumeelselt nautida. Kahjuks oleme rahvana sellest veel kaugel. Meie poliitilised parteid on pidevas vihases võitluses ja kaine arutelu ning kompromissi mõisted, mis on demokraatliku süsteemi põhialused, on meile tundmata. Oma vähemusrahvuse grupi olemasolu probleemile pole me leidnud lahendust ja meie poliitika nende inimõiguste suhtes on pidevalt lääne kriitika all. Idanaabriga oleme ikka veel sõjajalal ja puuduvad tulusad suhted. Kõige selle põhjuseks võib olla, et lahendame oma probleeme kommunismist päritud viisil – toore jõu ja päheandmisega. Oskuslikumad teed, põhjalik analüüs, rahva huvide esikohale seadmine ja kompromissi taotlemine jätavad soovida.
Moodsa elu probleemid
Ja lõpuks, natuke minevikust. Möödunud sajandi alguses elasime olukorras, kus meie silmapiir oli piiratud kodu ümbrusega. Olime sõprade ja sugulaste ühiskonnas, kelle sajandite vältel kujunenud sotsiaalsed kombed ja traditsioonid olid kindlad ja usaldatavad. Sajandi keskel see lõhuti täielikult. Teine maailmasõda hävitas enamuse Euroopa riikide majanduse ja kommunismi poolt vallutatud aladel hävitati ka sealne sotsiaalne ja demokraatlik struktuur. Alles 20. sajandi lõpul jõuti majandus korda seada ja kõrget elutaset saavutada. Üllatuseks ei toonud see kaasa üldist heaolu paranemist –autoriteedivastane ja piiramatut vabadust toetav hipirevolutsioon, rohke narkootikumi kasutatine, seksuaalne vabadus ja gei ja –vabaabielude rohkus ja abielude mitte püsivus, AIDS’i levik ja tema miljonid ohvrid, äärmusliku islami voolud ja nende terrorimeetodid, paljud kohalikud julmad diktaatorid ja suur elutaseme vahe edukate ja mahajäänud rahvakihtide vahel on loonud olukorra, kus vanad traditsioonid ja moraaliseadused ei suuda olukorraga kohaneda. See tekitab paljudes probleeme, millele nad lahendust ei leia. Seetõttu, vaatamata paremale elutasemele, on paljud meist emotsionaalses kriisis, mille lahendus on leitud enesetapus. Üllatav on see, et enesetappude hulk on kõige suurem maades, kes on esikohal usu ja Jumala mittetunnistamisega. On kindlasti neid usklikke, kes seisundit seletavad Jumala karistusega. Minule oleks see korrelatsioon rohkem seletatav sellega, et usu ja salgamisega oleme jätnud oma elust välja sajandite vältel proovitud moraali ja kristliku filosoofia, mis on vajalik praeguste äärmuslikkude voolude tasakaalustamiseks.
Endel Uiga
Hope, NJ, USA
Usk ja elu
Eesti kirikud | 11 Apr 2009 | EWR
Eesti kirikud
TRENDING
