Teine maailmasõda paiskas Euroopas kõik pea peale – miski polnud enam endine. Sõda ja selle tagajärjed kujutasid endast erakordset ohtu väikerahvastele ja muidugi väikeste riikide püsimajäämisele. On spekuleeritud selle üle, mis juhtunuks meie rahvaga, kui sõda oleks lõppenud hoopis Saksamaa võiduga. Vastust sellele küsimusele ei saa me iial, ent arvata võib: midagi head ei oleks Eestit ka siis oodanud. Olgugi et olime sõjas relvavennad – häda sunnil. Olime võtnud vastu relvad vaenlaselt number kaks selleks, et peatada vaenlane number üks. Viimane oli vaid aasta jooksul suutnud veenvalt tõestada, et ta on surmavaenlane.

Nõukogude Liidu võit Teises maailmasõjas oli katastroof kogu Ida- ja Kesk-Euroopale. Eriline äng oli see aga väikestele Läänemere idakalda riikidele, kes olid eriti haavatavad. Vana maailmakorra kokkuvarisemine oli aset leidnud ainult mõne aasta jooksul, muutus oli nii sügav, et seda ei suudetud esialgu täiel määral aduda. Eesti, Läti ja Leedu mehed läksid metsa, sõda polnud nende jaoks veel lõplikult kaotatud. Nende maad olid küll vallutatud ja näiliselt alistatud, aga paljud uskusid, et nii see ei jää.

Ka need, kes olid sügisel 1944 Punaarmee eest pakku jõudnud – paremal juhul paadiga Rootsi, halvemal juhul laevaga Saksamaale –, olid läinud mõne kerge kohvriga, sest lootsid peagi koju naasta. Nii metsavennad kui nende kodus olevad lähedased kuulasid lääneliitlaste raadiojaamu ja uskusid valge laeva tulekusse. Senikaua tuli jätkata võitlust – metsas, relv käes, kodus lihtsalt hambaid kokku surudes.

Eestlane tõmbus oma kodus sisemaailma. Kel oli alles vanu raamatuid või ajakirju, tundis rõõmu nende sirvimisest. Kelle peres oli kristlik tava tugevam, see ei hüljanud oma kogudust. Kirikuelu oli justkui lubatud teine maailm. Ainuüksi kiriku olemasolu oli tugev julgustav märk: mingi teine õpetus, mingi teine maailmavaade, mingi teine eluhoiak on okupeeritud riigis siiski võimalik.
Kuid aeg murendas rahva usku ja lootust, sest väliseid julgustavaid märke jäi aina vähemaks. Mida pidi selles olukorras tegema Eesti rahvas? Elu tahtis elamist. Paljud olid õnnelikud, et olid üldse pääsenud surmasuust. Verine Kremli diktaator oli 1953. aastal küll juba langenud vikatimehe saagiks, aga impeerium näis igavene. Moskva sai endale koguni lubada kruvide keeramist pisut lõdvemaks.

Kust kulges selles olukorras passiivse ja aktiivse vastupanu piir? Passiivne vastupanu nõukogude võimule ja kommunistlikule korrale oli kindlasti juba seegi, kui inimene oma sisimas ei nõustunud kuulutatud väärtuste ja tõdedega. Sellised inimesed moodustasid kahtlemata enamiku eesti rahvast. Järgmine samm oli julgus mitte täita iga sobimatut käsku, vähemasti venitada selle täitmisega või täita seda osaliselt, pealiskaudselt.

Veelgi suurema mõjuga oli oma ametikoha ärakasutamine jooksva poliitika kujundamisel allasurutud eesti rahva heaks kas või väiksena näivates asjades. Neid väikseid samme järjekindlalt astudes pidi säärastelgi koostoimes olema teatav mõju. Nii nagu veetilgalgi on võime uuristada kivisse auk.

Kuid vastupanu võis teatud inimeste puhul muutuda ka avalikuks. Asjaosaline ei kavatsenudki seda varjata. See mõjus lipu heiskamisena, üleskutsena vastuhakule. Koolipoiste öised lipuheiskamised just seda olidki. Avalik vastuhakk nõudis erilist iseloomu, suurt julgust. Kogu nõukogude võim oli rajatud üleüldisele kõikehõlmavale hirmule. Valitses enese alalhoiu tungist tingitud tasakaal. Keegi ei julgenud teha esimest sammu selle hapra tasakaalu kõigutamiseks, sest karistus oli enam kui karm.

Aga kui keegi ometi julges sellise sammu astuda, oli see väga tõsine väljakutse võimule. See tekitas toorele jõule lootvates valitsejates sügava hirmu, et võib vallanduda ahelreaktsioon – esimesele julgele vastuhakkajale järgnevad üha uued, mis ju hiljem perestroika käigus tegelikult juhtuski.

Seetõttu on ülimalt tähtis tunnustada meie vabamõtlejaist vastupanuvõitlejaid, kes ei kohkunud vanglatrellide ees ja ohverdasid suure osa oma eluaastatest või koguni oma elu. Vastupanuvõitlejate julgus oli erakordse väärtusega. Nad jäid lõpuni ausaks iseenda ja ajaloo ees, nende võitluse mõju meie saatusele oli palju suurem, kui oleme harjunud arvama.

Vene vabamõtleja Andrei Amalrik avaldas raamatu “Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?”. See aasta¬arv mõjus mitmesuguste raadiojaamade kuulajaile Eestis maagiliselt: kas tõesti selle aasta lähenedes midagi muutub?

1984. aastal sai ju sinimustvalge lipp saja-aastaseks! Pettumus oli suur, kui 1984. a midagi erilist ei sündinud, kui vaid vähesed julgesid vargsi sõita Otepääle, Eesti lipu sünnipaika.
Ent nagu läbi aegade ikka ja jälle on juhtunud: kui lootus kipub päris kustuma, tärkab ometi uue lootuse kiir. Nõnda saime 1985. a kevadel teada, et Moskva Kremlis on algamas varasemast erinev juhtkonna vahetus. See tõotas midagi täiesti uut – esialgu küll aegamisi ja kobamisi. Aga tähelepanelikumad aimasid – nüüd võib tulla muutuste tuuli. Kas ei peaks hakkama selleks valmistuma, et mitte lasta ajaloolist võimalust käest?

Tuleb rõhutada, et usuline elavnemine Eestis algas varem kui fosforiidisõda või ulatuslik muinsuskaitseliikumine, Rahvarindest rääkimata. Kristlaseks olemine sisaldas endas teadlikku ja jäägitut vastuseisu kehtivale poliitilisele korrale, sest selle aluseks olnud maailmavaade ja kristlus olid ühemõtteliselt teineteist välistavad. Kirik ei kihutanud küll mässule, kuid ka ei taganenud.

Aastakümnete jooksul kirikus sündinud vaimsed saarekesed olid olulised pinnase kobestajad mitmesugustele hilisematele rahvuslikele algatustele. Pole sugugi juhus, et Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei sündis just pühakojas – Pilistveres. Pole ka juhus, et muinsuskaitseliikumine ehitati üles kihelkondlikul põhimõttel, nii nagu ka kodanike komiteede liikumine, mis kandis endas Eesti riikluse järjepidevust. Muinsuskaitseklubi Portaal, mis ühendas endas kirikuõpetajaid, oli märgilise tähendusega.

Kõige olulisem oli kiriku vaimne pühendumine vabadusele ja selle olulistele sümbolitele – taastatavatele Vabadussõja ausammastele ja taasheisatud sinimustvalgele lipule. Ei möödunud ühtki pidulikumat talitust, ilma et vaimulik poleks mälestusmärki või lippu pühitsenud. Ime oli sündinud – meie maa ja rahvas said taas vabaks.

Ülalkirjeldatule ongi pühendatud vastne raamat “Usk vabadusse”, mille esitlus leidis aset 13. detsembril Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Aidaku see koguteos omal ajal nõnda pikisilmi oodatud vabadust tänapäevalgi mõtestada ja tulevikupõlvedele hoida!

Eesti Kirik nr 49, 7. detsember 2011

Laulev revolutsioon on kaunis metafoor, aga ometi oli „vabaks laulmine“ pika ja vaevarikka teekonna kroon. Laulvat revolutsiooni poleks sündinud, kui poleks olnud usku vabaduse taastamisse kohe pärast selle kaotust – alustades metsavendadest ja lõpetades kirikuõpetajatega. Oma mälupilte vabaduse aate hoidmise teel jagavad raamatus õpetajad Priit Rannut, Eenok Haamer, Vello Salum, Peep Audova, Villu Jürjo, Tiit Salumäe, Jaan Tammsalu ja Mart Salumäe ning akadeemik Tarmo Soomere.

Kiriku vastupanu Nõukogude võimule hindavad EELK peapiiskop Andres Põder, Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, kunagine saadik Eve Pärnaste, võrdleva usuteaduse professor Riho Saard, praost Peeter Kaldur, ajaloolased Küllo Arjakas, Priit Rohtmets ja Mihkel Laar, Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste.

Eesti pagulaskiriku võitlus teiselpool raudset eesriiet väärib eraldi raamatut.

Märkmed: