Küllo Arjakas
Maaleht
Uskumatu, kuid tõsi: Pätsi ajal tähistati Estonias suurt oktoobrit
NSV Liidu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 22. aastapäeva tähistati 7. novembril 1939 Estonias ametlikult ja pidulikult. Lava kaunistasid suuremõõtmelised Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu lipud ja vapid ning uhke transpa- rent “XXII”. Mängis Tallinna Töölisühingu sümfooniaorkester Nikolai Goldschmidti juhatusel, laulis Tallinna Töölismuusika Ühingu segakoor.
Riigiarhiiv
7. novembril 1939 tähistati Eesti Vabariigis esimest korda ametlikult oktoobrirevolutsiooni aastapäeva.
Estonia kontserdisaalis kõlas Eesti välisministri Ants Piibu etteaste järel “Internatsionaal”, NSV Liidu saadiku Kuzma Nikitini kõnele järgnes “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”.
Kas tõesti tähistati president Konstantin Pätsi ajal Eesti Vabariigis pidulikult Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva? Jah, nii see tõepoolest oli. 7. novembril 1939 toimus Estonia kontserdisaalis sel puhul pidulik aktus.
See oli keeruka baasideaja algus. Oktoobrirevolutsiooni pidulik aktus Estonia kontserdisaalis näitas selgelt rõhuasetuste muutumist.
Eelnenud aastatel korraldas NSV Liidu saatkond oma ruumes revolutsiooni aastapäeval paaritunnise vastuvõtu, mida külastas ka Eesti välisministeeriumi esindaja. Aga näiteks
7. oktoobril 1938 polnud NSV Liidu saatkonnas puhkuse tõttu kohal saadik Kuzma Nikitinit ennastki.
28. septembril 1939 allkirjastati Moskvas NSV Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise pakt. Valitsustruu ajakirjandus läks kaasa ametliku retoorikaga: juuni algul 1939 sõlmis Eesti mittekallaletungipakti Saksamaaga, nüüd tehti teine, laias laastus samalaadne leping NSV Liiduga, ja seega oli riigi juhtkond teinud kõik võimaliku Eesti omariikluse kindlustamiseks aina keerukamaks muutuvas rahvusvahelises olukorras.
Tavakodanik ehk sai aru olukorra muutumisest oktoobri teisel poolel, mil Punaarmee üksused sisenesid Eesti territooriumile.
Imelikud vahejuhtumid
Tõsi, baasideajastu esimestel nädalatel nõudis NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaat selge sõnaga, et NSV Liidu saatkonnad Balti riikides hoiduksid igasugusest tegevusest, mida saaks tõlgendada lepingu rikkumisena.
Anti korraldus hoiduda kontaktidest opositsiooniliste pahempoolsete ringkondadega. Oktoobri keskel soovitas NSV Liidu valitsus loobuda ka Eestis oktoobrirevolutsiooni tähistamisest, kui selgub, et sellega võivad kaasneda vasakpoolsete meeleavaldused.
1939. aasta oktoobri lõpuks sai selgeks, et Punaarmee väeosade sissemarss ei ole väheseid Eesti kommuniste õhutanud aktiivsele tegevusele.
NSV Liidu Tallinna saatkond lükkas tagasi Eesti vasakpoolsete ametiühingutegelaste ettepaneku astuda kontakti Punaarmee baasiüksustega Eesti territooriumil. Sellest muuseas teavitati isegi Eesti valitsust, tõestamaks, et NSV Liit kavatseb lepingut korrektselt täita.
Oktoobri lõpupäevil toimus baasivägedega mõni vahejuhtum. 26. oktoobri hilisõhtul kell 22.45 peeti Läänemaal Asuküla vallas teel koju kinni kohalik elanik Jaan Otsa. Ta oli peatunud venekeelse hüüde peale, ehkki keelt mitte osates asjast täpselt aru ei saanud.
Vaatamata tema seisma jäämisele, järgnesid hüüdele püssilasud. Jaan Otsa pani jooksu. Kokku tulistatud kuus-seitse lasku, ükski kuul ei tabanud.
Külamees teatas juhtunust politseisse ja pärast keskööd tulid asja uurima Saare-Lääne sõjaväeringkonna valveohvitser ning kohalik konstaabel.
Samal päeval, 26. oktoobril, tulistatud Nõukogude sõjaväelaste väitel Haapsalust teel Risti raudteejaama ühe väikese asunduse juures Nõukogude autokolonni. Eesti politsei korraldas põhjaliku juurdluse: kuulijäljed leiti ühel autol, ehkki Nõukogude väejuhatus kinnitas, et tulistati autokolonni. Sündmuspaiga lähedal kuulati üle 75 inimest, aga neist keegi polnud laske kuulnud.
Kuuliaukude ja ümbruskonna uurimisel jõudis politsei järeldusele, et nimetatud piirkonnas ei saanud laskmist toimuda, ilmselt peeti automootorite paukumise heli ekslikult laskudeks.
27. oktoobril kell 21.30 tehti Nõukogude sõjameeste taotlusel ülevaatus Haapsalus Väike-Liiva 6 hoones. Hirmunud punaväelased olla kuulnud seina seest põrgumasina kella tiksumist. Ülevaatusel tuvastati, et tegu oli puukoiga.
28. oktoobril päästsid Eesti laevad Jüri Vilms ja Tasuja lahti Tallinna lähedal Paljassaare juures madalikule sõitnud Nõukogude allveelaeva. Päästetööd vältasid tormisel merel pikki tunde. Kõik sellised intsidendid lahendati vaikselt, ajakirjandust teavitamata.
Üldine õhustik oli siiski tuntavalt teisenenud. Muutunud olukorrast andis üsna selgelt teada valitsuse häälekandja, ajaleht Uus Eesti.
7. novembri lehes äratasid lugejate tähelepanu suured pealkirjad: “Tööstuslik ülesehitus Nõukogude Liidus”, “Idanaabri aastapäeval”, “Nõukogude palee ehitus käsil” jm.
Veel refereeriti Eesti ajalehes NSV Liidu tähtsaima lehe ehk kompartei häälekandja Pravda juhtkirja ning toodi pikki väljavõtteid välisasjade rahvakomissari Molotovi kõnest 6. novembril Moskva Suures Teatris, samuti riigikaitse rahvakomissari marssal Vorošilovi päevakäsust.
Laias laastus pühendati 7. novembril ilmunud ajalehes Uus Eesti idanaabri tegemistele ja saa-
vutustele kaks suurt lehekülge.
Kes aktusel osalesid?
7. novembri põhiüritus algas Estonia kontserdisaalis kell 19. Piduliku aktuse korraldas formaalselt Eesti ja NSV Liidu Kaubanduskoda. Aktus algas Vene helilooja Ilja Glazunovi piduliku avamänguga, avasõnad lausus kaubanduskoja esimees Jaan Põdra.
Sellele järgnes välisminister Ants Piibu tervitus. Eesti välisministri etteaste järel mängis orkester NSV Liidu hümni “Internatsionaal”. Seejärel esines NSV Liidu saadik Kuzma Nikitin kõnega. Nikitini kõnele järgnes “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”.
Välisministri tervitus ja saadiku kõne olid ettearvatult täis vastastikku trafaretseid viisakusi. Siiski kriipsutas Piip alla suuri sarnasusi: kummaski riigis “puudub valitsev kõrgem aristokraatlik kiht ja suur-erakapitalism” ning et “oleme oma mõlemad riigid rajanud töötavale rahvale, kus ka mõlema riigi põhiseaduse järgi töö on iga töövõimelise kodaniku au ja kohustus”.
Seejärel algas kontsert. Aktuse muusikalises osas mängis Riigi Ringhäälingu ja Tallinna Töölisühingu ühendatud sümfooniaorkester dirigentide Nikolai Goldschmidti ning Otto Rootsi juhtimisel. Pole raske ära arvata, et mängiti just NSV Liidu heliloojate palasid.
Veel laulis Tallinna Töölismuusika Ühingu segakoor ning esinesid lauljad Els Vaarman, Paul Härm ja Johannes Reintam, viiulil soleeris prof Alfred Papmehl. Muu hulgas tulid muusikalises osas ettekandele valitud palad Vene helilooja Ivan Dzeržinski uutest ooperitest “Vaikne Don” (1934) ja “Ülesküntud uudismaa” (1937).
Mõistagi on tähelepanuväärne, kes osalesid sellel aktusel. Eesti poolelt istusid esireas sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, peaminister Jüri Uluots koos prouaga, siseminister August Jürima, sõjaminister kindralleitnant Nikolai Reek ning lisaks peaaegu kõik valitsuse liikmed.
Aktusel olid õiguskantsler Anton Palvadre, Riigikohtu esimees Kaarel Parts ning äsja ameti maha pannud peaminister Kaarel Eenpalu ja eelmine välisminister Karl Selter.
8. novembril kirjutas Uus Eesti – veel oli “rohkesti meie kõrgemaid sõjaväelasi, riigi- ja avaliku elu tegelasi. /.../. Kõik aktusele soovijad ei mahtunud ruumipuudusel saali”.
Mõistagi mahtusid Estonia saali “sõbraliku” naaberriigi esindajad: saadik Nikitin koos abikaasaga, Eestisse dislotseeritud baasivägede ülem brigaadikomandör Aleksandr Tjurin, brigaadikomissar Nikolai Žmakin, sõjaväeatašee polkovnik Jevgeni Tsukanov, kes muu hulgas täitis Eestis ka NSV Liidu sõjaväeluure üleandeid. Lisaks neile veel saatkonna töötajad ning väike rühm Punaarmee ohvitsere.
Lõpetuseks: 3. jaanuaril 1940 asutati Tallinnas Eesti–NSV Liidu Sõprusühing. Kokkutulnutest astusid kohe 96 uue ühingu liikmeskonda ja selle esimeheks valiti toonase kahekojalise Riigikogu ehk ülemkoja, Riiginõukogu esimees Mihkel Pung. NSV Liidu suursaadik Kuzma Nikitin kinnitas veel kord, et Nõukogude Liit austab Eesti iseseisvust.
Eesti–NSV Liidu Sõprusühingu juhatuse esimene koosolek toimus juba 4. jaanuaril. Traagilise 1940. aasta juunipöördeni jäi vähem kui pool aastat.
