Sirje Kiin on eestlastele tuntud eelkõige kui üks „40 kirja“ algatajatest ning Marie Underi biograaf. Sirje elab hetkel Ameerika Ühendriikides Madisonis ning tutvustab Eesti kirjandust igal aastal ka Kotkajärve Metsaülikoolis. Hiljuti ilmus temalt Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks mälestusteraamat „Pühendused. Mälestusi Eesti kirjanikest“. Selles meenutab autor (otseses ja ülekantud tähenduses) kohtumisi tuntud kirjanikega, muuhulgas Kanadas elanud Arved Viirlaiu ja Urve Karuksiga.
Sul on, nagu tavaliselt, kümme rauda tules. Varsti peaks vist ilmuma Marie Underi ingliskeelne versioon. Ehk räägid pisut oma kirjanike mälestusteraamatust.
Oma Underi-raamatule otsin Ameerikas kirjastajat. Aga minu uus raamat „Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest“ ilmus kümne raamatu sarjas, kus eesti kirjanikud meenutavad teisi kirjanikke. Sari on mõeldud kirjanduse populariseerimiseks – kirjanikega juhtub ju igasugu imelikke asju, neil on vastastikku keerulised suhted, millest tekib kirjanduselu ja mis paremal juhul ongi osa Eesti kirjanduskultuurist. Need on raamatud kirjanduselust, aga ka meie lähiajaloost. Autobiograafilised ja psühholoogilised on näiteks Maimu Bergi ja Eeva Pargi memuaarid. Arvo Valtoni raamatus on lausa seitsmekümne viie kirjaniku miniportreed. Hando Runneli raamatus on rohkem ilukirjanduslikud esseed. Minu raamatus „Pühendused“ on 15 lugu 16 kirjanikust. Ühes loos on nimelt juttu kahest kirjanikust – Astrid ja Ivar Ivaskist. Raamat algab nendest, keda olen pikalt uurinud ja kellest olen juba kirjutanud (Marie Under, Kersti Merilaas) või kirjutamas biograafiat - pikemat aega on mul käsil Ivar Ivaski ja Juhan Viidingu elu ja loomingu uurimine. Raamatus „Pühendused“ kirjutan ka neist kirjanikest, keda Eestis enam hästi või üldse mitte ei tunta. Need on autorid, kes on saatuse sunnil pidanud elama välismaal. (Pikemalt Eesti Elu 22. veebr. 2019 paberlehes)
