Nii kerge on nuriseda ja ikka paremat tahta. Justnagu kalamehe naine Pushkini muinasjutust, kelle soovidel ei tulnud lõppu. Teame hästi, millega tema ahnitsemine lõppes — tühja künaga. Äsja tähistasime tänupüha, mis suunas meie mõtted inimestele ja asjadele, kelle ja mille eest peaksime tänulikud olema.
Enne, kui suur suguselts istus pidulikult kaetud tänupüha laua äärde, pidi igaüks (ka kõige väiksem) ütlema, mille eest ta on tänulik. Pisitüdrukult tuli kiire vastus: „Jõulukinkide eest!“ Teismelisel noormehel oli hiljuti võimalus külastada Peruu mägipiirkondi, kus ta nägi hämmastusega, millises vaesuses seal elatakse. Muidugi on ta tänulik oma ilusa kodu eest. Keegi väljendas tänu oma valge koerakese eest, teine Kanada kui suurepärase riigi eest, kolmas Eesti eest jne. Ka kaksikuid ootaval abielupaaril polnud pikalt vaja oma tänupõhjuse üle mõelda.
Paljude siinsete esmaspäevaste lehtede juhtkirjades otsiti ja loetleti tänu põhjusi. Neid oli palju ja väga erinevaid. Kõigis kirjutistes rõhutati, kui õnnelikud oleme, et elame sellisel suurepärasel, rahulikul ja ilusal maal. Meil pole vaja muretseda pommirünnakute pärast, isegi mitte eelseisvate valimiste pärast nagu lõunanaabritel. Me ei pea otsustama, kumb on parem president, kas John Kerry või George Bush. Oleme koos perede ja sõpradega, naudime head toitu, meil on pangaarved — see kõik on paljude vaesemate rahvaste silmis luksuse tipp.
Hiljutine ränk tragöödia allveelaeval tõi kaasa mõttetu noore elu kaotuse ja jättis ltn. Chris Saundersi pere ilma isata, kuid juhtis valitsuse ja avalikkuse tähelepanu Kanada sõjaväe kehvale olukorrale. Nii pole halba ilma heata. Jah, meil on isegi küllaldases koguses gripivaktsiini ja ravimid on odavamad kui USAs. Ka hukutavad orkaanid pole sel aastal Kanadat rünnanud. Ja kui mõnus suvi meil oli!
Eestlastena jälgime hoolega kodumaal toimuvat. Ehkki kõik asjad pole seal meie meele järele, oleme tänulikud peamise — Eesti vabaduse eest. Meie riigi rahvusvaheline maine on kõrge, kuulumine euroatlantilistesse struktuuridesse on seda märgatavalt tõstnud. Eesti poliitikud teevad ilma Brüsselis ja mujal.
Eesti Elu on tänulik suurepäraste töötingimuste, oma kaastööliste ja üldse heatahtliku suhtumise eest.
Oma isiklikke tänupõhjusi teab igaüks ise kõige paremini.
Prantsuse kunstnik Jean-Francois Millet maalis 16 aastaselt pildi, mis annab eriti hästi edasi sügisese tänu mõtet. Kolm naist on kummardunud põllu kohale, et koguda viljasaaki. Kaks aastat hiljem maalis ta abielupaari, kes oli palvetamas koristatud põllu veerel ning teinud sel viisil põllust oma pühakoja. Maali tagaplaanil on näha maaomanikke, kõrgklassi esindajaid. Millet annab oma töödega ilmselt märku, et aastast aastasse kestev põllumeeste töö on põhiline, olgu maaomanikud kui tähtsad ja rikkad tahes. Maatööliste elu polnud minevikus kerge ega pole seda tänagi. Pidev võitlus ilmastikuoludega, mure saagi ja loomade pärast on nende alalised saatjad. Harva, kui kellelgi tuleb pähe neid tänada, aga toiduärides näeme ja valime oma korvi just nende töö vilja. Nii väärivad nad igaühe tänu.
Olgu tänu öeldud ka suurele vabatahtlike armeele; neile, kes ravivad ja hooldavad haigeid, õpetavad koolides lapsi ja teevad muud tänuväärset tööd. Kui sageli oleme neid tänanud?
Peatugem hetkeks 21. sajandi pöörases rutus ja rahutuses, et öelda tänu neile kõigile.
Ütlemata jäänud tänusõnad
Arvamus
TRENDING
