Seltsi vanem rõõmustas koosviibimisest osavõtjate arvu suurenemise üle, võrreldes varasemate aastatega, mis näitab mulkide kokkuhoiutunnet ka võõrsil elades. Andis siis sõna söögipalveks Kanadas viibivale Viljandi praostile Jaan Tammsalule, kes on osutunud mitte ainult ajutiselt siinseid luteri kogudusi teenivaks vaimulikuks, vaid ka väljaspool kirikukantslit osavaks kõnemeheks ja seltskonnas huvitavaks vestluskaaslaseks. Ta oli ka peakõnelejaks sellel kokkutulekul.
Tahtmatult lähevad mõtted tagasi ennesõjaaegsele Viljandimaale. Eks olnud ju Eesti kirikuõpetajate tuntud kuldsuu, Asutava Kogu ja mitme riigikogu liige Jaan Lattik Viljandi maakoguduse hingekarjane. Ka 43-aastane Jaan Tammsalu on jõudnud juba kuuluda kodanike komiteesse ja olla Viljandi linnavolikogu liige. Kuulub Isamaaliitu ja on samuti Kaitseliidu liige.
Pärast einetamist, kus serveeriti (te arvasite õieti) mulgikapsaid sealiha, kartulite ja kõrvitsasalatiga, asuski uuesti mikrofoni juurde õp. Jaan Tammsalu, kes ütles, et kuigi päritolult saarlane, on ta oma elust neljandiku veetnud Viljandimaal. Saarlane on ka ta abikaasa Tiiu.
Nõukogude kord muutis Viljandi linna välimuselt troostituks, nagu mujalgi Eestis. Sellest on aga pikkamööda jagu saadud. Eriti viimase viie aasta jooksul on palju liigutud paremuse poole. Igal pool võib nüüd näha lilli. Kodukaunistamisel on tekkinud võistlus naabrite vahel, mis ergutab inimesi.
500-aastane Jaani kirik, mida praost teenib, muudeti nõukogude okupatsiooni algaastail kaubalaoks, kuid katuse lekkimise tõttu jäeti see hiljem maha ja ehitati uus laohoone. 1991.a. sai kogudus pühakoja tagasi. Kiriku korrastamine, kus palju on tehtud talgutööna koguduse liikmete poolt, on muutnud Jaani kiriku Viljandi pärliks.
Praegu on kogudusel 1500 liiget. Igapühapäevastest jumalateenistustest võtab osa 120 inimese ringis, tegutseb viis laulukoori. Aasta jooksul toimub palju kontserte ja muid üritusi. Viljandi teisel kogudusel Pauluse kirikus läheb samuti hästi, kuid kiriku suurus raskendab korrashoidu. Edasi jutustas õpetaja teistest Viljandimaa kirikuist.
Huvitav oli kuulda õp. Jaan Tammsalu suust hinnangut väliseestlaste kohta, mida tavaliselt kodueestlased ei avalda, mitte vähemalt avalikult. Ta ütles, et on kohanud lühikese aja jooksul siin olles rohkem tänulikkust kui pikka aega kodumaal elades. Ka inimeste välimuses on vahe. Samades eluaastates vanemad inimesed näevad välja noorematena Kanadas kui Eestis. Lõpuks tänas õpetaja tuhandete välismaal ilmunud eestikeelsete raamatute saatmise eest kodumaa raamatukogudele.
Ja siis oli värsisepana tuntud Ellen Irsi kord, kes tutvustas end ubamulgina. Seekord polnud Ellen siiski sõnu riimi pannud, vaid oli noppinud välja nalju kodumaal ilmuvast Maalehest, mida tema agronoomist abikaasa loeb. Etlejale omase esitamisviisiga lõid need saalis lõbusa meeleolu.
Ajaviitemuusika eest hoolitses ja ühislaulude saatjaks oli kõigile tuntud endine Eesti Maja kohvikupidaja Enno Õunapuu. Laululehtedelt loetud sõnadega kõlasid niisugused Viljandimaa klassikud nagu „Mulgimaa“, „Viljandi paadimees“ ja „Kodukotus“. Maakondlike kokkutulekute siht kõige muu kõrval on omavaheline jutlemine. Selleks liigutakse lauast lauda, käteldakse, pildistatakse ja tuntakse rõõmu üksteisest. Eestlane on vaatamata mineviku raskustele õnnelik inimene.
Koosviibimisel tehti teatavaks, et Viljandi lossimägedesse püstitatakse Eesti Vabadussõja juhi Mulgimaalt pärit kindral Johan Laidonerile mälestusmärk, mis avatakse Võnnu lahingu 85. aastapäeva eelõhtul 22. juunil 2004.a. Kuigi Kaitseministeerium ja Viljandi linn katavad osa miljonikroonisest kulust, tuleb Laidoneri Seltsil koguda suurem summa eesti rahvalt, milleks pöördutakse ka väliseestlaste poole.
Mulkide Seltsi poolt hästi korraldatud koosviibimisel oli kõnepult ehitud suure Viljandimaa vapiga, taamal maakonna ja seltsi lipud.
