Möödunud nädalal teatati Washingtonist, et USA presidendi George Bushi ette valmistatud 2004. a. USA riigieelarve kavas on planeeritud Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle rahastamise vähendamine ning muuhulgas ka eestikeelsete teenistuste sulgemine.
Nii lõpetavad siis mõlemad aastakümneid eestlasi teeninud raadiojaamad oma tegevuse, kuna nende aeg on lihtsalt ümber saanud ja poliitilised prioriteedid muutunud.
See kuiv ja kiretuid keeles loetud uudis viis mõtted aastate taha, mil meie kodus üritati kuulata eestikeelseid raadiosaateid. Need tulid väga kaugelt, suure lombi teiselt kaldalt. Tuttavaks saanud raadiohääled Ilmar Külvet, Ilmar Mikiver jt. rääkisid meile hoopis teistsuguseid uudiseid, kui olime harjunud kuulma, ja avardasid mitmeti meie maailmanägemust. On meelde jäänud Ilmar Külveti mahlakas hääl ja võrratu diktsioon, mis hirmsa eetriragina kiuste ikkagi kohale jõudis. Proovisin vahel kujutleda, milline hr. Külvet välja võiks näha. Kas võisin siis arvata, et kohtun temaga isiklikult ja et teeme isegi koostööd — nii nagu Ilmar Mikiveriga praegu!
Huvitava kokkusattumusena tõi üks lugupeetud lugeja toimetusse möödunud nädalal vana väljalõike 22. jaanuari 1987.a. Vabast Eestlasest — artikli, milles Ilmar Külvet jagab lugejatega omi mõtteid ühe järjekordse Ameerika Hääle saate eel. Tsiteerin seda osaliselt: „Stuudiosse tulvab meeleolumuusikat, mis lõõgastab ega häiri mõtete kulgu. Insener klaaspaneeli taga on juba võtnud rutiinikohase hääleproovi, käsikirjalehed mu ees laual on numereeritult pakis, viimse minuti muutused ja parandused tehtud, seitse töötundi seljataga. Nüüd pole eetrissemineku eelminutite vältel muud teha, kui lasta mõtetel uidelda kuhu nad ise soovivad. Mõnikord tammuvad nad igapäevastel praktilistel asjatoimetustel, teinekord nendel inimestel, kes kaugel hämaral varahommikul valmistuvad mind kuulama...“ Nii see siis käis, mõtlen. Kahepoolne eetrisild ühendas raadiomeest kuulajaga.
Aga siis meenusid Ilmar Külvetile tööaastad ajakirjanikuna Vaba Eestlase juures, lehemehe mured ja rõõmud, tehnilised probleemid, suhted kaastööliste ja heade abilistega. „Tööpäev oli pikk ja sissetulek kasin,“ nendib hr. Külvet. Palk oli siis teisejärguline, missioonitunnetus aga esikohal. „Ameerika Hääle raadiosaadete toimetajal on mitmeti kergem ja parem elu. Töötad riigiametnikuna oma kindlad tunnid ja võid koju minnes kutsetöö täielikult unustada. Kunagi ei helise telefon hilistel tundidel kellegi sooviga dikteerida kuulutuse teksti või püüda lihtsalt vaielda mingil ideoloogilisel teemal. Teletaip ragistab välja uudiseid ning muid materjale, nõudes ainsa tööna vaid valimist, tõlkimist ning kohandamist. Palka makstakse üldiselt samal skaalal, mis kehtib Ühendriikide suurte ajalehtede toimetustes ja head abilised ei ole mingid juhuslikud jumalaannid, vaid kuuluvad normaalselt üldisesse süsteemi,“ saab lugeja teada. „Kellaosutid on aga vahepeal edasi liikunud. „30 seconds,“ kutsub inseneri hääl hulkuvad mõtted tagasi. Siis süttib paneeli kohal punane tuli, kostavad „Yankee Doodle'i“ helid ja ma alustan oma saadet. Kauges hommikuhämaruses kuulavad inimesed sellest, milline maailm on ja mis seal tõeliselt juhtub,“ lõpeb kirjutis. Nii see oligi.
Loo juurde on lisatud pilt sellest, kuidas Ilmar Külvet annab Vaba Eestlase toimetaja kohalt lahkudes 1971.a. detsembris sümboolselt oma kirjutusmasina üle Valli Voitkile, kes asus toimetuses tööle.
Just äsja lõpetas Valli Voitk oma maise teekonna. Samas lehes on ka temalt paljuütleva pealkirjaga artikkel „Väljajuuritu juured“— hoopis teistsugune lugu, milles pr. Voitk vaatab pagulasena tagasi lapsepõlve jõuludele ja ka oma esimestele jõuludele võõrsil, Helsingis. Seal sai ta ise sai kingituseks korralikult pestud ja triigitud siidisalli ning 3-aastane poeg vägeva soome pussi, mis põhjustas omajagu probleeme.
Aastad möödusid. Pr. Voitki 1986.a. jõulukinkide hulgas oli maoori autori Keru Hulme raamat „The Bone People“, milles otsitakse oma juuri. Et see raamat jäi pr. Voitkile võõraks, otsis ta välja Gustav Suitsu ja Juhan Liivi teosed, ning liikus seejärel ajas veelgi kaugemale — eesti kalendrite sünni juurde 1731.a. Et tsensorid ei lubanud tol ajal eesti ajalehti ilmutada, kasutati rahva harimiseks kalendreid, mis muutusid ajalehtede asemikena tarvilikuks lugemisvaraks, sisaldades kasulikke juhtnööre, õpetlikke lugusid jpm. Ehkki kalendritegijad olid sageli „kimbus“, nagu Fr. Fählmann kord ühe oma loo pealkirjastas; nende töö „kiuslik asi“ ja rahulolematuid lugejaid ülearu palju, kujunesid nendest armastatud ja oodatud väljaanded meie esiemade ja -isade jaoks.
„Olen nüüd rahuldatud, kuna olen järjekordselt kogenud, et ka meil on juured ja eswivanemad — mitte ainult Uus-Meremaa pärismaalastel,“ lõpetab Valli Voitk oma kirjutise.
•
Igal ajastul on olnud oma ala hästi tundvaid ajakirjanikke. Nende tööpõld ja -vahendid võivad muutuda, ja muutuvadki. Sisu jääb aga samaks — pakkuda ärksa huviga kuulajatele-lugejatele oodatud ja vajalikku teavet. Eriline tänu kuulub aga teile, kes te raskel okupatsiooniajal seda üllast missiooni täitsite!
Uudis, mis viis mõtted aastate taha
Arvamus
TRENDING
