Kersti Lust on sündinud 17. augustil 1976. 2001 kaitses ta Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas magistritöö. K. Lusti põhiline uurimisvaldkond on olnud eesti talurahva ajalugu 19.-20. sajandil.
1941. aasta Eestis. Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2006, 6. Kirjastus Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum, 2007
Keskendub kolmele kitsamale ajaloovaldkonnale 1941. a Eesti kontekstis: sõjaajaloole, institutsioonide ajaloole ja inimsusevastaste kuritegude ajaloole. Toimetanud Toomas Hiio.
Tõnu Tannberg. Vene aeg Eestis: Uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, 2006 (Eesti Ajalooarhiivi toimetised)
Ajalooarhiivi toimetiste seekordne number pakub lugejatele uurimusi Eesti ajaloost 16. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguskümnenditeni. Ehkki tegemist on ajaliselt väga pika perioodiga Eesti ajaloos, võib avaldatud artiklid tinglikult koondada ühise nimetaja alla „Vene aeg Eestis“. Meie traditsioonilises ajalookirjanduses peetakse Vene aja all silmas eelkõige Eesti ala kuulumist Venemaa koosseisu 18. sajandi algusest (de facto 1710) kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. Ka enamik käesoleva kogumiku artikleid käsitleb nimelt seda perioodi meie ajaloos. Kuid pole ju saladus, et ka enne Peeter I vallutust tehti Vene poolt korduvalt katseid Eesti territooriumil oma ülemvõim kehtestada ning pärast keisrivõimu kukutamist ei tahetud kuidagi leppida impeeriumi varemeil sündinud rahvusriikide eksisteerimisega. Käesolevas artiklikogumikus ongi Vene aega tõlgendatud pisut laiemalt, kaasates sinna nii Põhjasõja eelse aja kui ka selle perioodi, mis on seotud Eesti ala lahkulöömisega Venemaast — omariikluse rajamisega aastatel 1917–1920.
Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond 1940-1987. Argo, 2007
Selle raamatuga jõuab lõpule eesti haritlaskonna üldistava ajaloo 3-köiteline käsitlus samade autorite poolt. Viimases osas vaadeldakse eesti intelligentsi ajalugu 20. saj. kolme viimase okupatsiooni aastail järgmistes põhiküsimustes: Nõukogude haridussüsteem ja kõrgkoolid, haritlaskonna ettevalmistamine ja üliõpilaskond, kompartei kultuuri- ja haritlaspoliitika, haritlaskonna peamised rühmad – pedagoogid, meditsiinitöötajad, tehnikaspetsialistid ja insenerid, põllumajanduse asjatundjad, juristid, ametnikud, ohvitserid, kultuuritöötajad, vaimulikud, kunstiintelligents (kirjanikud, kunstnikud, muusikud), teadlased. Esitletakse mitmeid ajaloodokumente, statistikat, sotsioloogiliste ja biograafiliste uurimiste andmeid, kaasaegsete mälestusi.
Toomas Karjahärm. Vana Tallinn. Ehitised ja inimesed. Argo, 2007
Piltpostkaartidel on kujutatud Tallinnat ja tema elanikke nii nagu nad nägi välja 19. saj. lõpul ja 20. saj. enne II maailmasõda. Enim on albumis pilte vana- ja kesklinnast, kus paiknevad kõige väärtuslikuma arhitektuuriga hooned. Saatetekstid ning pildiallkirjad paralleelselt eesti, inglise ja soome keeles.
Kaalu Kirme. Muusad ei vaikinud: kunst Eestis 1941-1944. Kunst, 2007.
II maailmasõda jagas eesti kunsti ja kultuuri kaheks.
Suurem osa loovaid jõude jäi kodumaale, väiksem osa viidi või läks vabatahtsi N. Liidu tagalasse. Viimaste loomingut on nõukogude ajal laialdaselt propageeritud. Seda, mis toimus sakslastest okupeeritud Eestis, püüti aga kujutada väga süngetes toonides või vaikiti hoopis maha. Ometi toimus Eesti kunstielus aastail 1941–1944 mõndagi huvitavat. Hoopiski ei kehtinud vana väide, et kahurite kõneldes muusad vaikivad. Regulaarselt toimusid kunstinäitused, ajakirjanduses ilmusid arvustused, tegutsesid kunstiasutused ja -organisatsioonid. Kõike sel ajal kunstiga seotut puudutabki käesolev raamat. Palju on siin lausa üllatavat: kunstielu vilkus, müüdud kunstiteoste ja kunstnike suur arv. Mõtlema paneb paljude kunstnike saatus peatükis „Kõik ilmalaande laiali“. Kaotas ju Eesti 1944. a. sügisel paadipõgenikena üle saja kunstniku.
Rikkalikult illustreeritud.
Olev Subbi. Subbi: Olev Subbi maalid. Sperare, 2006.
Heino Pedusaar. Kive ESTONIA alusmüürist. Varrak, 2006
Omal ajal menukas raadiohääl Heino Pedusaar taaselustab oma raamatus meie 100 a. eest kutseliseks kuulutatud teatri möödanikku. Seekord inimesi Estonia muusikalavalt ja selle veerest: Karl Ots, Aarne Viisimaa, Meeta Kodanipork, Miliza Korjus, Anna Klas, Bruno Lukk, Gustav Ernesaks jpt. Nende endi sõnadega, sest tervet teksti kannavad peamiselt intervjuud, enamasti ammuaegsed. Öeldud sõnal on tiivad. Ta lendab ära. See kogumik kammitseb öeldud sõnad ja räägitud jutud kaante vahele. Kunagised suurkujud taaselustuvad siin mitte ainult kirjasõnana, vaid ka juuresoleval laserplaadil, mis aitab – kuidas kellele – kas taaselustada mälestusi või pakkuda esmakohtumist ammu olnuga.
Raamatuga on kaasas CD.
Olev Abner, j.t. Eesti pargid 1. Varrak, 2007
Keskkonnaministeeriumi ja Muinsuskaitseameti koostöös valminud teatmeteos, mis sisaldab kirjeldusi kõigi Eesti muinsus- ja looduskaitsealuste parkide kohta. Raamatu juhatab sisse ajaloolase Ants Heina ülevaatlik artikkel, mis annab ülevaate Eesti parkide kujunemise ajaloost ning aitab siduda omavahel järgnevad üksikkirjeldused nii ajaliselt kui ruumiliselt. Järgnevates üksikkirjeldustes käsitletakse iga kaitsealuse pargi ajalugu, kujundust, hetkeolukorda ning taimestikku eraldi. Kirjeldused tuginevad varemavaldatud kirjalikele allikatele, arhiivimaterjalidele, koostamise käigus tehtud välitöödele ning taimestiku osas Tallinna Botaanikaaia andmetele. Raamat on illustreeritud ajalooliste ja tänapäevaste plaanide ning fotodega.
Tamara Miljutina. Inimesed minu elus. Varrak, 2007.
Tamara Miljutina (1911–2004) mälestused hõlmavad venelaste elu Eestis 20. saj. I poolel. Siin on kirjeldatud Balti põlisvene haritlastele tüüpilist teed: vaimses ja harmoonilises õhkkonnas Tartus veedetud noorusaeg (eelkõige 1920.–1930.-ndad), mitmekülgne ja huvitav elu Läänes (Pariisis), tagasipöördumine kodumaale Eestisse, 1940/41. a. kohutavad sündmused – vangistus ja laagrid, sõjajärgne mõneaastane hingetõmbeaeg kodumaal ning teistkordne küüditamine ja stalinlikud laagrid. Raamat on kirjutatud erakordselt huvitavalt ja elavalt, kõnekate detailidega. Selles on maalitud paljude silmapaistvate vene ja eesti kultuuri- ja ühiskonnategelaste, literaatide, kunstnike ja teadlaste meeldejäävad portreed. 1997. a. andis Riigikogu vene fraktsioon ja autoriteetne zhürii Tamara Miljutinale tema mälestuste eest, mis olid veel eraldi väljaandena ilmumata, Igor Severjanini preemia.
Igatsusest sündinud elusümfoonia. Eduard Tubin 100. Kirjastus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2005
18. juunil 2007 möödus 100 aastat eesti suurima muusikaklassiku Eduard Tubina sünnist. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum tähistas seda sündmust suurejoonelise näitusega helilooja elust ja loomingust. Tänaseks on näituse materjal jäädvustatud kataloogis „Igatsusest sündinud elusümfoonia“.
Eesti-, inglis- ja venekeelse sissejuhatuse ning vene- ja ingliskeelsete sisukokkuvõtetega kataloog on hea õppematerjal nii muusika kui ka üldhariduslike koolide muusikaõpetajatele. Trükise teevad huvitavaks 192 üksikasjalike kommentaaridega varustatud unikaalset fotot, originaalkäsikirja ja dokumenti, mis annavad kokkuvõtliku ülevaate mitte üksnes Tubina elust, vaid ka tema ajastust, eesti kultuuri ajaloost muusika- ja kultuuritegelastest. Tubinat ja tema perekonda jäädvustavate fotode kõrval on kataloogis fotod Alatskivi lossist, kus praegu asub helilooja Rootsist toodud klaver, Tubinate kodukoha lähedal asuvast Jakob Liivi talust, kus veetis oma viimased eluaastad luuletaja Juhan Liiv, Tubina muusikaõpetajatest Tartu Õpetajate Seminaris ja Tartu Kõrgemas Muusikakoolis August Kiissist ja Heino Ellerist, omaaegsetest tuntud interpreetidest Olav Rootsist, Helmi Arenist, Arno Niitofist, Carmen Priist, Evald Turganist ja Zelia Aumerest, teatrifotosid eesti esimese balleti „Kratt“, samuti Tubina ooperite „Barbara von Tisenhusen“ ja „Reigi õpetaja“ lavastustest, helilooja harrastuskunstnikust noorema poja Eino Tubina söejoonistusi jpm.
Ajalookonverents: 65 aastat 14. juuni 1941 genotsiidikuriteost Eestis. Eesti Memento Liit, 2007.
Meelis Burget, Toomas Hiio. Eesti lipp 120: 5. juunil 2004 Tartus peetud teadusliku konverentsi materjalid. EÜS Kirjastus, 2007
5. juunil 2004 peeti Tartus sini-must-valge lipu 120. aastapäevale pühendatud ajalookonverents. Käesolevasse kogumikku on lisaks konverentsi ettekannete tekstidele koondatud ka Göteborgi eestlastele peetud lipujuubeli kõne, esimese sini-must-valge lipu konserveerimise protokoll ja lipu 50. aastapäeva albumiartiklid. Raamat annab põhjaliku ülevaate meie rahvusvärvide ajaloost ja tähendusest.
Johann Christoph Brotze. Estonica. Estopol, 2006
Raamat Riias, Läti Akadeemilises Raamatukogus, säilitatava Johann Christoph Brotze unikaalsest kollektsioonist. Tõlkinud Aigi Heero, Ivar Leimus, Tõnis Liibek ja Ene Rõngelep. Toimetanud Raimo Pullat
Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Vaim ja võim: Eesti haritlaskond 1917-1940. Argo, 2001
Üldistav käsitlus haritlaskonnast Eesti Vabariigis esimesel iseseisvusajal, mille autoriteks on Ajaloo Instituudi vanemteadurid. Tegu on järjega 1997. a samade autorite üllitatud raamatule „Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917“, mis pälvis Eesti ajalookirjanduse aastapreemia.
Vaino Kallas. Kahe sõja vahel. Euroopa nägu XX sajandil. Eesti riik Teise maailmasõja eelõhtul. Eestlased sõjasündmuste keerises. Teise maailmasõja viljad. Vaino Kallas, 2006
Raamat avab tänase põlvkonna lugejaile ajaloosündmused, mis järgnesid I maailmasõjale, vaatleb suurriikide suhteid kahe sõja vahel ning käsitleb Eesti okupeerimisega seotud sündmusi. Raamatu koostamisel on kasutatud seni avaldatud ajaloomaterjale, tolle aja poliitikute ja neis sündmustes osalenute memuaare, milledele raamatu autor on lisanud oma seisukohad ja arvamused.
Yella Erdmann. Liivimaa riigimees Johann Reinhold von Patkul: ühe mehe ohtlik elu Peeter Suure, August Tugeva ja Karl XII ajal. Olion, 2007
Friedebert Tuglas. Novellid. Tänapäev, 2006
Friedebert Tuglase täielik novellikogu.
Mall Jõgi. Kõnelesid. Tänapäev, 2007
Selle raamatu pealkiri võiks olla ka „Unustatud tekste“, sest ajalehes ilmunu ununeb ju kiiresti. Enamus selles raamatus avaldatud ja seega lugejale uuesti meelde tuletatud intervjuusid ilmusid kunagi Sirbis, selles toona nii populaarses ja uskumatult suuretiraazhilises ajalehes. Kolm teksti on varem avaldamata – jutuajamised Eerik Heine, Paul Kuusbergi ja Debora Vaarandiga.
Olen usutlenud peamiselt kirjarahvast, aga ka humanitaarteadlasi (ainsa reaalteadlasena akadeemik Harald Kerest). Olen rääkinud inimestega nende elust ja loomingust. Mõnikord rohkem elust ja eluloost, teinekord jälle töö ja raamatutega seotud seikadest.
Endalegi üllatuseks avastasin, et mu vestluskaaslased räägivad selles raamatus ka omavahel, mõnikord päris samadest asjadest. Paul Kuusberg jutustab, kuidas ta Vello Salo esinemise pärast sai parteilise karistuse, Vello Salo aga kõneleb samast loost nii, nagu tema asja nägi. Samuti Eerik Heine ja Kalju Lepik, keda Heine tahtis Torontos kotti ajada.
Loodan, et need kunagised jutuajamised kirjarahva ja teadlastega pakuvad huvi ka tänasele lugejale.
Eduard Tubin. Rändavate vete ääres. Ilmamaa, 2003 (Eesti mõttelugu)
Kogumikku on koondatud helilooja Eduard Tubina (1905–1982) kõik teadaolevad artiklid, ettekanded ja kontserdiarvustused. Kirja- ja kõnemehena esineb Tubin mineviku ja tänapäeva muusikakultuuri seoste ja probleemide tutvustajana niihästi asjatundlikult kui ka üldarusaadavalt. Heliloojat huvitab eeskätt eesti rahvamuusika ja selle rakendusvõimalused meie kaasaegses helikunstis, kuid muusikaajaloo hea tundjana on ta ühtlasi pidanud ettekandeid mineviku suurtest helimeistritest (Mozart, Beethoven, Tshaikovski) ning avaldanud lugupidavaid juubeli- ja mälestuskirjutisi kolleegidest, hinnates nende loomingut maailma ja eesti muusikakultuuri üldiste suundumuste taustal. Pagulasena Rootsis jälgis Tubin haruldase kaasaelamise ja mõistmisega kodumaa ideoloogilise surve alla painutatud kultuurielu. Muidugi annavad kirjutised ülevaate Tubina enda loometeest ja -põhimõtetest, mille juures on abiks raamatu koostaja Vardo Rumesseni saatesõna ja ulatuslikud kommentaarid.
Marie Under. Luule. SE&JS, 2007. Koostajad Indrek Hirv, Piret Pääsuke ja Urmas Ott. Saatesõna Doris Kareva.
Neeme Järvi. Kunstniku elu. The Maestro's Touch. SE&JS, 2007
Eesti- ja ingliskeelne värvitrükis elulooalbum Neeme Järvist, tema elust ja kujunemisest üheks maailma armastatuimaks dirigendiks. Lugeda saab maestro Järvi väga avameelseid, tihti ka humoorikaid mõtteid maailma muusikaelust, suurtest heliloojatest ja muusikutest, ande ja loomingu vahekorrast. Aga ka Eestist ja eestlastest, noorusideaalidest, armastusest, perekonnast ja sõprusest, moodsa aja probleemidest.
Albumiga on kaasas kaks salvestust Neeme Järvi dirigeerimisel. CD: Bruckneri 7. sümfoonia Haagi Filharmoonikutega 2007. a. DVD: Mahleri 2. sümfoonia live-salvestus USA viie tipporkestri ja kahe kooriga New Yorgis 2006. a.
Andres Sepp. Õllelinn Tartu. A. Le Coq 1807-2007. A. LeCoq, 2007
Raamat käsitleb õlletööstuse ajalugu läbi sajandite, kirjeldatakse ka üldist ajaloolist tausta. Sisaldab külluslikult pildimaterjali. Raamatul on inglis-, soome- ja venekeelne resümee, ka on lisatud allikate, kirjanduse ja illustratsioonide loetelu ning nimeregister.
Eduard Ole. Akvarellid/ Watercolours. Mart Lepa kunstikogu. Collection of Mart Lepp. Mart Lepp, 2007
Kääbusraamat pisikese sissejuhatusega annab ülevaate ühe silmapaistvama Eesti maalikunstniku akvarellidest – reprodutseeritud on 25 akvarelli ajavahemikust 1918-1936 (aktid, maastikud, linnamotiivid) värvitrükis. Nii kunsti- kui ka suveniirtrükis.
Nimederaamat: valik naiste ja meeste nimesid. Üle Õla OÜ, 2006.
Tiit Lääne. Eesti olümpiamedalivõitjad. Ajakirjade Kirjastus, 2006
Enam kui 100 aastat on maailm pidanud kaasaegseid olümpiamänge. Mängudest on kujunenud oluline rahvusliku eneseteadvuse mõõdupuu nii suurriikide kui ka Eesti taoliste väikeriikide jaoks. Ja sellepärast on iga medal, mis erinevatel aegadel olümpiatelt võidetud, iga riigi, ka meie jaoks, hindamatu väärtusega. Ikka on leidunud Eestiski keegi, kelle sportlik ettevalmistus on lubanud tõusta tippu maailma suurimal spordipeol. Vaid kaheksal suveolümpial pole Eestist pärit sportlast pärjatud medaliga. Ning seda üldjuhul siis, kui eestlaste jaoks on jäänud olümpiatee erinevatel põhjustel lihtsalt käimata. Võitnud esimese olümpiamedali 1912, on eestlased sealt alates pea alati jõudnud ka pjedestaalile. Talimängudelt võideti eelmisel sajandil kaks medalit, kuid seda rikkamalt on möödunud kahed viimased mängud. Ning kokkuvõttes on eesti sportlaste medalisaak olnud selline, et me võime end kahtluseta nimetada spordimaaks. Sest vaatamata oma väiksusele suudame olümpiamängudel seljatada endast märksa tugevamaid. Seejuures on Eestis sündinud või Eestit esindanud sportlased võitnud medaleid lisaks sini-must-valge lipu all veel ka Venemaa, N. Liidu ja Rootsi koondises.Alates Martin Kleini olümpiaedust 1912 Stockholmis, on järgnenud 94 aasta jooksul võidetud kokku 73 kuldset, hõbedast või pronksist olümpiamedalit, mis kõik on tõestanud Eesti spordi suutlikkust. Kõik need mehed ja naised, kes jõudnud olümpiamedalini, on oma tegudega kinnitanud rahvuslikku elujõudu, Eesti olemasolu. Nii spordikaardil kui maailmakaardil. Kõigest sellest tulebki juttu raamatus „Eesti olümpiamedalivõitjad“ 1912 - 2006. Kus esmakordselt on ühiste kaante vahele võetud kõik meie olümpiamedalistid. Igaühel oma lugu, oma sporditee ja võiduhetk.