15. septembil avas Eesti Kultuuri Ühing Kanadas (EKÜK) oma sügishooaja Vancouveri Meie Kodus. Seekord tuli meile külakost Albertast.

Calgary’st olid sõitnud kohale endised vancouverlased Helgi Leesment ja Livia Kivisild, PhD (McGill). Neile lisandusid õed Lillian Munz (Calgary) ja Martha Munz-Gue abikaasa Davidiga (Medicine Hat, AB) ning nende nõbu Silvia Silverton Marshall Vancouverist.

Tavakohaselt iga-aastase kodumaalt lahkumise mälestamiseks võttis sõna Teas Tanner, andes ülevaate Eestile valusa 1944.a. sündmustest ja meie diaspoorist. Lühikokkuvõtte kava sisust andis Helgi Leesment, ajaloolise tagapõhja Livia Kivisild.

Kava käsitles Krimmi eestlaskonda ja sealt pärineva tuntud Erdmanite perekonna rännakuid ja elu 140 aasta jooksul, väljendatud sõnas, slaidides ja näidendis. Kuna kava oli vaheldusrikas ja teema uudne, kadusid tunnid kiiresti, nii et kahjuks ei jätkunud aega küsimusteks ja aruteluks.

Kui Ukraina Eesti Selts korraldas möödunud septembris Krimmi eestlaskonna 140. aastapäeva Bachchisaraj's, osales seal ka Martha Munz-Gue oma kahe tütrega Albertast. Nõbu Leongard Salman Simferoopoli lähedalt oli otsinud Erdmani suguvõsa liikmeid Kanadas, mistõttu reis saigi teoks.

Näidend käsitles abielupaar Erdmani elu aastatel 1861, 1901, 1904 ja 1933, andes ülevaate autori ja kommentaatori Lilian Munzi sõnades näitlejate Silvia Marshalli ja David Gue kaudu. Martha Munz-Gue näitas slaide oma reisist Krimmi ja Eestisse.

1861. aastal asusid 10-aastane Jakob Erdman ja 7-aastane Mari Tint Paidest teele, et koos suurema grupiga rännata 2000 kilomeetrit eemale Krimmi, otsimaks paremat elu. Varandus hobuvankril, koduloomad kaasas, kestis matk kolm kuud, kuni jõuti Musta mere lähistele Simferoopoli kanti. Seal osteti maad ja asuti talutööle Eestist erinevas kliimas. Jakob ja Mari abiellusid ja soetasid suure perekonna. Alaliselt sõdiv tsaaririik andis Erdmanitele põhjust lahkuda Krimmist uude maailma rahulikuma tuleviku leidmiseks. Asuti teele viie lapsega (Amelia jäi Krimmi), kuni jõuti New Yorgi sadamasse 4. juulil 1902. Sealt läks edasi rongisõit South Dakotasse, kus asuti taas talutööle. Unistused aga ei täitunud — maapind oli vilets ja talv ülikülm. Nii seati uueks suunaks maa, mida tol korral nimetati Northwest Territories. Ka see ei sobinud, kuni osteti talu Barons'is, Albertas. Sinna jäädi paigale. Lisandus üha uusi perekondi ja eestlaste koloonia Albertas kasvas. Seda tähistati 1999.a. suvel Stettleris eesti asunduste 100. juubeliga. Jakob Erdman suri 1934, Mari 1939. Nende arvukaid järeltulijaid on laiali mööda maailma. Seda suguvõsa iseloomustab vabaduse, perekonna ja maa armastus, mis on omane eesti rahva hingele.

Kui tuli kutse Krimmist tulla sealsetele Eesti Päevadele, järgnes sellele Martha Munz-Gue oma tütardega, et neile oma juuri tutvustada. Ta leiab, et on oluline viia noori kontakti oma esivanemate saavutuste ja kultuuriga. Paljuski tänu sellisele hoiakule on eesti rahvas senini suutnud püsida. Kas me seda ka edasi saame hoida, näitab tulevik.

Märkmed: