Olgu veel meenutatud, et raamatukogu on avatud teisipäeviti kl. 11 homm. — 4 p.l. ja reedeti kell 1—3 p.l.
Oskar Kruus „Parunessi pihtimus“. Faatum, 2004.
Biograafiline romaan, kus räägitakse tõsielusündmustest, mis hakkavad hargnema pärast Jäneda mõisniku Johann Benckendorffi salapärast mõrvamist 1919. aastal.
Kati Murutar „Igavestel alleedel“. Kirjastus Ilo, 2003.
Murutari uued romaanid Barbara von Tisenhusenist, Isadora Duncanist ja Marlene Dietrichist on kirglikud, kaasakiskuvad ja avameelsed. Valitud kolm naist pärinevad erinevatest ajastutest ja erinevates mõttemaailmadest. Igaühega neist on autoril erinev tundesuhe.
„Barbarat ma armastan, Isadorat võõrastan ja Marlenet imetlen,“ ütleb kirjanik.
Emil Tode „Raadio“. Eesti Keele Sihtasutus, 2002.
Nii nagu „Piiririigi“ ja „Printsessi“ puhul on raske esitada kokkuvõtvat lugu loost endast, nii ka nüüd. Sellele viitab ka teose üks neljast motost, tsitaat Dostojevski „Valgetest öödest“.
Siiski on autor (nimena Tode, elufaktide poolest Tõnu Õnnepalu, kellel, nagu septembris ilmunud „Harjutustest“ teada saime, juured Anton Nigovis) andnud raamid ette, väites, et tahab dokumenteerida oma suhte Liz Franziga, et sel viisil loota jõuda „Liz Franzi kadumise saladuse lahendamiseni“.
Rein Veidemann, Postimees
Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestused“. 2001
Armsad eesti vennad ja õed, teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust!
Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata.
Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu –, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne.
Põrguväravas seisva Kalevipoja meenutusi maapealsest elust, kus ta kommenteerib eeposesse kirja pandud sündmusi ja tegelasi.
Aarne Ruben „Vares-Barbaruse valitsus“. SE&JS, 2001.
2000. aasta romaanivõistluse võitja Aarne Rubeni ajaloolis publitsistlik draama.
Tiia Kriisa „Võõras“. Ilmamaa, 2001.
Tiia Kriisa romaani „Võõras“ võib pidada järjeks sama autori eelmisele raamatule „Tüdruk“. Romaanis „Võõras“ kohtub lugeja taas tüdrukuga, kes nüüdseks Siberist koju jõudnuna avastab, et on talle võõras maailmas täiesti üksi ja ise võõras. Raamatus on suurepäraselt edasi antud elu-olu sõjajärgses Eestis kõigi tema segipaisatud inimsaatuste, painavate hirmude ja väikeste rõõmudega.
Else Hueck Dehio „Kallis Renata: ühe nooruse lugu“. Eesti Raamat, 2001.
Baltisaksa kirjaniku Else Hueck-Dehio (1897-1976) autobiograafiliste sugemetega lüürilise romaani tegevus hargneb 20. sajandi teise kümnendi Tartu baltisakslaste ringkonnas. Meditsiiniprofessor Erhard Halleri 17-aastane tütar Renata arvab teadvat, mida elult tahab. Et soovitut saavutada, tuleb säilitada inimlik sõltumatus, hoida oma saatust enese kätes, valmistuda suureks elu ülemlauluks. Paraku teeb heitlik aeg — elu ise — tema plaanidesse otsustavad korrektiivid.
Olev Remsu „Ungern-Sternberg — sõjajumal“ I osa. Virgela, 1999.
Robert-Nicolai-Maximilian von (venepäraselt Roman Timofejevitsh) Ungern-Sternberg oli parun 1500 aasta vanusest suguvõsast; idealist ja sadist, kes võitles väärikuse ja kõlbluse eest; Vene kindralleitnant, geniaalne väejuht, kes ei kaotanud ainsatki lahingut; impotent või ka homo, kes oli abielus temast puutumatuks jäänud Hiina printsessiga; budist, kelle surma kohta on 22 versiooni, kuid kes kõige tõenäolisemalt veetis oma elu lõpuaastad Tiibetis dalai-laama juures.
Olev Remsu „Ungern-Sternberg — sõjajumal“ II osa. Virgela, 1999.
Ungern-Sternberg mattis 1921. aastal Mongoolia stepiliiva kõigi aegade teadaolevalt suurima peitvaranduse (briljandid, kuld, ehted, kultusesemed, vanad käsikirjad), mida otsitakse tänase päevani. Selle raamatu lugejale avaneb varanduse saladus.
Aleksander Aspel „Kirjad Pariisist“. Ilmamaa, 2000. (Eesti mõttelugu)
See raamat on esimene valikkogu eesti kirjandusteadlase, esseisti ja rahvusvaheliselt tunnustatud prantsuse filoloogi Aleksander Aspeli kirjanduslikust pärandist, mis on oluline ja tähenduslik eelkõige eesti kultuuriruumile. Lisaks teaduslikule on Aspeli tekstidel ka kunstiline väärtus.
(Järgneb)