(Algus Eesti Elus # 35)

Maimu Berg „Ma armastasin venelast. Nemad.“ Tänapäev, 2004.

Kaks ea- ja rahvuspiire kompivat armastuslugu. Autorit huvitab sügavate tunnete kõikvõimsus või võimetus asise maailma kehtestatud kirjutatud ja kirjutamata reeglite rägas. Teoste esmailmumise aegu, 80-ndate lõpus pälvisid romaanid tähelepanu oma sügavalt naiseliku lähenemisega väga ränkadele teemadele.

Jaan Kross „Keisri hull“. Virgela, 1999. (Kogutud teosed, 5)

Ajalooline romaan, mille peategelaseks on Liivimaa aadlik Timotheus von Bock, kes on abiellunud talutüdruk Eevaga tõestamaks kõikide heade inimeste võrdsust looduse, Jumala ja ideaalide ees. Tema kirjut elukäiku oma päevikus analüüsides üritab Eeva vend Jakob selgusele jõuda, kas von Bock on hull.
„Keisri hull“ on üks eesti tuntumaid romaane maailmas.

Barbara Juliane von Krüdener „Valérie ehk Gustav de Linari kirjad Ernest de G...le“. Eesti Raamat, 2004.

Barbara Juliane von Krüdeneri peeti oma ajastu miniatuurseks embleemiks, Euroopa XIX sajandi väljapaistvamaks ja kõmulisemaks naiseks, kes tundis isiklikult paljusid tolle aja kroonitud päid, olles muuhulgas Vene tsaari Aleksander I vaimseks mõjutajaks. Ta oli aadlidaam ja Vene saadiku proua, baltisakslanna ja Prantsuse kirjanik, elunautija ja pühak, kes oli peaaegu kogu oma elu teel, reisides ühest kohast teise. Eesti kultuurilugu tunneb teda eelkõige kui Viitna mõisaprouat.
„Valérie“ on romaan tunnetest, läbielamistest ja mälestustest, armastusromaan, mis põhineb tõsielufaktidel — Venezia Venemaa saatkonna sekretäri Aleksander von Stakijevi ühepoolsel armastusel saadikuproua von Krüdeneri vastu.


Uno Mereste „Toimunust ja kaasaelatust 2 osa: meenutusi aastaist 1964-1992“. SE&JS, 2004.

Uno Mereste memuaaride teine osa käsitleb aastaid 1965-1992. Autor on selle raamatu kirjutamisel oma peamist ülesannet näinud mitte isikliku elukäigu, vaid ajastu ja toimunud sündmuste kirjeldamises nii, nagu tema ja ta lähiümbruskond seda oma silmadega nägi, neile kaasa elas, neist mõtles ja neist aru sai.

Vilma Reinholm „Anu Raud“. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.

Anu Raud ei ole mitte ainult professionaalne tekstiilikunstnik ja tunnustatud pedagoog, vaid ka kirjanik, publitsist, etnograaf, rahvakunsti väsimatu tutvustaja, eesti rahva ja tema tuleviku pärast muretsev, Heimtali muuseumi ja oma Kääriku käsitöötalu armastav ja nende eest hoolitsev perenaine.

Siin jutustatakse Anu Raua hingestatud vaipadest, tema õpilastest, Heimtalist, näitustest, autasudest ning tuuakse ära katkeid tema kirjatöödest.

Raamat on INGLISE JA EESTI KEELES.

Lauri Vahtre „Meenutusi kadunud maailmast“. Avita, 1999.

Lauri Vahtre on siia raamatusse kirja pannud oma mälestused ja meenutused keskkoolist, ülikoolist, matkadest, malevast, väljakaevamistest ja muust aastail 1975-1984. Allikaina on kasutatud kalendermärkmikke, kursusealbumit ja mälu. Raamat on illustreeritud fotodega. See on ühe põlvkonna lugu ehk tükike meie ajaloost. Nii mõnelegi meenutab see oma kooliaega ja nii mõnigi võib siit leida ka lõigukese enda kohta.

Konstantin Päts „Eesti riik I“. Ilmamaa, 1999. (Eesti mõttelugu).

Käesolev raamat on esimene katse üllitada Konstantin Pätsi ulatuslikku vaimset pärandit. See on valik tema kirjatöödest aastatel 1901-1916. Päts järgis ärkamisajast juurdunud traditsiooni, et ajalehetoimetaja on ühtlasi erakonna juht. Ajakirjanikutöö oli lahutamatu osa tema poliitilisest karjäärist. Aastail 1901-1916 avaldas ta enda toimetatud ajalehtedes Teataja ja Tallinna Teataja umbes 200 artiklit. Poliitilise põgenikuna Soomes viibides kirjutas ta aastatel 1908—1909 ca 30 artiklit Peterburi Teatajale.

Konstantin Päts „Eesti riik II“. Ilmamaa, 2001. (Eesti mõttelugu).

Konstantin Pätsi „Eesti riik“ I ja II annavad ülevaate Eesti ühe tuntuma riigimehe vaimuilmast ja riigiehitaja-tööst. Käesolev köide hõlmab ajajärku Vabadussõjast riigikaotuseni.

„Nõukogude aeg ja inimene: meie mälestused“. Tänapäev, 2004.

Nõukogude ajast rääkimine ei ole selle taganutmine ega idealiseerimine. See oli meie lapsepõlv, õpiaeg, töö- ja pereelu algus. Iseküsimus, kuidas see aeg meid mõjutas, meisse ladestus. Igal inimesel on oma ajaga emotsionaalne side ja ainukordsed mälestused, mille liitmisel võib tekkida huvitav üldistus. See raamat ongi pooldokumentaalne katse kollektiivse mälu abil korrastada ja sõeluda seda aega. Et see ei vajuks enne tõsiteaduslikke käsitlusi teadmatuse paksu tolmukihi alla.

Lembit Koik „Balti kett“. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004.

Eestimaa Rahvarinde Eestseisuse liige Lembit Koik käsitleb Eesti 1988. ja 1989. a. sündmusi nii, nagu ta ise need läbi elas, toetudes dokumentidele, toonastele väljaannetele ja isiklikele mälestustele. Ta kirjeldab neid kahte otsustavat aastat Eesti rahva ja riigi saatuse määramisel vastavalt tegelikult toimunule. Autor meenutab Baltimaade kolme rahva ühisrinnet võitluses vabaduse eest ning kodu- ja väliseestlaste koostööd. Rohkel pildimaterjalil võivad paljud iseend ja oma tuttavaid ära tunda ning neid mälestusväärseid sündmusi südamesoojusega meenutada.

„Eesti kirjanike leksikon“. Koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Eesti Raamat, 2000.

„Eesti kirjanike leksikon“ on 1995. a. ilmunud eelkäija täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne, mille koostamistööd alustati 1997. a. aprillis. Teos kajastab kirjandusprotsessi Läti Henrikust kuni 1999. a. lõpuni. Leksikon sisaldab entsüklopeedilisi andmeid 1400 loovisiku kohta. Võrreldes eelkäijaga on lisatud 200 uut nime. Töös on osalenud 68 kirjandusteadlast ja kirjanikku.

Valeria Ränik „Miski peab olema püha: Lehte Hainsalu“. 2004.

Valeria Räniku 2001. a magistritööle toetuva raamatu eesmärgiks on luua tervikpilt Lehte Hainsalust kui kirjanikust ja isiksusest.
(Järgneb)

Märkmed: