„Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?“ Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“ Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.“ Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!“ Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni“, see tähendab „Õpetaja“. Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.“ Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.““ Nii kirjutab Johannes.
Nad on võtnud mu Jumala
Pühapäeva varahommikul — on veel pime — esimesel võimalusel ruttab Maarja Magdaleena hauale. Inimesed on tapnud tema Jeesuse, aga nad ei saa tappa Maarja Magdaleena armastust.
Maarja leiab tühja haua ja tema silmad vajuvad taas pisaraid täis. Aga siis küsib keegi temalt: Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?
Ja Maarja vastab: Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud!
Maarja teab oma pisarate põhjust: Nad on minult võtnud mu Jumala!
Maailmas on lõpmata palju pisaraid — liiga palju. Nutvad lapsed, mehed ja naised — haiget saanud, eemale tõugatud, sõdades, avariides, haigustes, õnnetustes sandistunud, kodutud, lootuse kaotanud valust vaevatud inimlapsed. Kui palju on neid, kes teavad oma pisarate tegelikku põhjust, seda, et neilt on võetud see, kes võiks neid ka nende ränkrasketes hetkedes armastada tagasi elule, kinkida neile lootuse, kuivatada nende pisarad?
Jeesus on lootusetute lootus, haigete arst, pimeduses ekslejate valgus, armastus ja lootus.
Püüame hetkeks kujutada Jeesuse aegset linnapilti. See oli maailm, kus polnud haiglaid, laste- ega vanadekodusid. Riik ei maksnud vanadus- ega invaliidsuspensione. Jalutud, pimedad, eemaletõugatud linnatänavatel kerjamas, palumas peavarju. Kui viletsust ja hädavajajaid on nii palju, suudab inimene üsna lihtsalt oma südame selle keskel kõvaks teha. Jumala süda oli ja on täis valu, kaastunnet ja halastust. Ta puudutas haigeid ja halvatuid oma Pojas Jeesuses Kristuses ja need said terveks. Ta puudutas lesknaise ainsat poega ja see ärkas ellu. Pimedad, jalutud, pidalitõbised, valudest vaevatud, eemaletõugatud tundsid, et pime öö on muutumas päevaks. Et Jumal hoolib neist. Et neilgi on lootust.
Jeesus – inimkonna elav lootus
Me võtame täna enesestmõistetavana seda, et on olemas haiglad, laste- ja vanadekodud, et makstakse pensione. Me vahel kurdame, et riik võiks rohkem ja paremini hoolitseda viletsate eest. Aga kas taipame, et Jeesus oli see, kes istutas maailma mulda, inimeste südametesse, selle seemne, millest on kasvanud haiglad ja hoolekandeasutused. Vaene Laatsarus on andnud nime kõigile laatsarettidele. Jeesuse tühi rist on saanud kõigi punase risti all töötavate asutuste ja organisatsioonide alguseks.
Jeesusest on saanud inimkonna uus ja elav lootus palju suuremal määral, kui me seda tavaliselt mõistame. Aga Jeesus ei toonud uut elu mitte vaid haigetele. Terved ja tugevad mehed, kes Tema kõrval kolm aastat elasid, igaüks oma puudustega, hirmudega, saavad peale Jeesuse surma ja ülestõusmist ja ülestõusnuga kohtumist imelise väe ja rõõmu ja lootuse. Nad sünnivad uuesti — nende elu saab uueks. Jeesus tuli maailma, et ulatada uut elu ja lootust haigetele ja tervetele, lastele ja surijatele. Ja täna ulatab ta seda meile. Kas võtame selle vastu?
Esimene, kes ülestõusnut näeb, on Magdala Maarja. Esimene, kes leiab uue elu, uue lootuse, uue rõõmu, on naine, kelle elu oli kuni Jeesusega kohtumiseni veerenud allamäge. Selline on Jeesuse vastus selle naise piiritule armastusele ja kurbusele. Temale, kelle silmad on pisaraid täis, kui ta ütleb: „Nemad on mu Issanda ära viinud...“
Millepärast ja millal nutame meie? Kas oma patu pärast? Kas ka siis, kui meile tundub, et oleme kaotanud ühenduse oma Jumalaga? Kas ka siis, kui taipame, et haavates oma ligimest, eemale tõugates seda, kes meist hoolib, mööda minnes neist, keda võiksime aidata, oleme oma elust välja lükanud Jumala — tapnud armastuse, halastuse. Kas nutame, seda mõistes? Või siis, kui meile armsad inimesed surevad ja me taipame, et me hoolisime nendest liiga vähe. Ja siis, kui meil surma ees seistes pole lootust, sest nemad on meie Issanda ära viinud või me ise oleme ta eemale tõuganud.
Magdala Maarja elu sai uueks. Jeesuse jüngrite elu sai uueks. Kurbus muutus rõõmuks, ahastus ilusaks lootuseks, hirm armastuseks ja julguseks.
Jeesus — surmast üles tõusnud Jumala Poeg on uude ellu toonud miljoneid — kinkides uue ja ilusa lootuse, õitsema pannes armastuse ja halastuse paljude südametes.
Maailmas on ülekohut, valu, pimedust ja pisaraid. Aga see maailm pole enam endine peale Jeesuse surma ja ülestõusmist. Mitte keegi, kes on kogenud ülestõusnud Jumala Poja armastust ja väge, ei ole enam endine.
Kristus on üles tõusnud! Tõesti — ta on üles tõusnud ja Temas on uus elu kõigil, kes Temasse usuvad. Imeline elu ja imeline lootus... uuestisünd... uus elu, mida meilt mitte kunagi mitte keegi ei saa võtta.
Jaan Tammsalu sai 12. märtsil 50aastaseks. Eesti Kirik soovib juubilarile palju õnne ja rohket Issanda õnnistust!