Kirjutasin hiljaaegu loo „Järelmõtteid rahvastikupoliitika põhialuste ideepaberi arutelult“. See oli novembris, aga detsembris toimus uus nõupidamine. Seal räägitust selguse saamine vajas kirjapanekut ehk lahtikirjutamist. Tegin seda eeskätt enda jaoks. Aga kui on juba tehtud, siis miks mitte jagada teiste inimestega! Eriti, kui teema puudutab teist igaüht. Sest sündimus on ühekorraga avalik asi ja eraasi. Avalik seevõrra, et kui ei sünni küllaldaselt oma lapsi, siis ei ole küllaldaselt töötegijaid ja ei püsi ka oma riik.

Sündimusse kui eraasjasse riik otseselt sekkuda ei saa. Sekkuda saab teha vaid kaudselt, delikaatselt ja targalt. Kui nii on võimalik, siis meetmete läbimõelduse tagab vaid poliitikute, ühiskonnateadlaste ja rahvastikuteadlaste kestev koostöö. Guru mainega Ülo Vooglaid kirjutas märtsikuul, et rahvastikukriisi ületamiseks vaja on teaduslikult usaldatavaid süsteemseid andmeid ja inimesi, kes oskavad need andmed infoks ülendada ja süsteemiks põimida. Vooglaid kirjutas ka sellest, et kuna Eestis pole suudetud (tahetud) kehtestada personaalse vastutuse printsiipi, on muutnud võimatuks kehtestada ka kompetentsuse printsiipi ja mitmed tegevusvaldkonnad on valgunud täis isikuid, kes rahumeeli parasiteerivad.

Istusime siis üheksakesi koos jõulukuu seitsmenda päeva õhtupoolikul Riigikogu soliidses konverentsisaalis, juhataja laua taga Allan Puur teadlasena ja tema paremal käel Riina Sikkut Riigikantseleist võimuesindaja värvides. Sildid ja toolid olid seatud Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi ja Monika Haukanõmme tarvis, kuid neid ei tulnud. Tulemata jäid ka Rait Kuuse ja Hanna Vseviov Sotsiaalministeeriumist – vist tähtsad välislähetused. Kas veel tähtsamad kui riigi põhiseadusliku põhiülesande mittetäitmise arutelu? Olin palunud rahvastikukriisi komisjonilt luba Põhiseaduse Assamblee liikme Ivar Raigi osalemiseks, kuid seda rahuldatud. Põhjendati sellega, et töögrupid on juba praegu natuke liiga suured. Laua ümber ei olnud palgalisi professionaale Sotsiaalministeeriumi Laste ja perede osakonnast. Ühiskonnateadlast Ülo Vooglaidi kutsutute hulgas ei olnud. Siiski tema mõtted vaheldas Aivar Haller Eesti Lastevanemate Liidust.

Hakatuseks tõstatasin küsimuse ideepaberi legitiimsusest, sest selle koostamise alusdokumenti polnud lauarahvast keegi näinud, ka mitte Riina Sikkut strateegiabüroost. Pean võimatuks toimiva rahvastikupoliitika väljatöötamist enne, kui rahvastikukriisi komisjon pole täitnud tema peale Riigikogus pandud ülesannet analüüsida ja välja pakkuda meetmeid eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks.

Ehk olimegi selle ülesande täitmiseks konverentsisaali värvatud! Kuid milleks siduda see põhiseaduslik ülesanne nüüdseks kahekuulise tähtajaga? Püstitada veel kohustus, et ideepaber hakkab valitsema kõigi poliitikate üle! Avaldasin kahtlust lauanaabritele, et kui suudetakse koostada Riigikogust läbiminev dokument, siis saab ennustada selle kõlbmatust praktikas. Sest see ei saa ju olla senine tekst „väärtustada, arendada, parandada, tõhustada, toetada“!

Oldi nõus, et see küsimus ideepaberi legitiimsusest tuleks tõstatada. Kas midagi saab ehk korralduses muuta? Samas hakati hoolega kirjutama tekste ideepaberi vaimus. Tuleb aru saada Riina Sikkutist, kes hoolega seda ülesannet täitis. Hoopis raskem oli mõista Allan Puuri, kes mõtteviisiga kaasa läks. Kiirustamine ja pealiskaudsus hakkasid vastu, liiatigi juba septembris Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühmas koostatud rahvastikupoliitika kavand koos ministeeriumide arvamustega jäid kõrvale.

Esimesel detsembril saatsin ideekavandi töörühmade liikmetele enda nimelt Rahvastikupoliitika memorandumi, mis minu arvates võimaldaks probleemkomisjonil ideepaberi ülesandeid ausalt täita. Selles on tabeli kujul esitatud võtmeprobleemid ja vastutavad koordinaatorid. Näiteks probleem: “Sündimus on aastakümneid alla taastetasandi“ ja vastutav koordinaator on „Peaministri rahvastikubüroo“. Selles on ülesanne Riigikogu Põhiseaduskomisjonile tegelda preambuli pronatalistliku õigusjõu ebamäärasusega. Kui preambul oleks töötanud, poleks ju vaja olnud ideepaberiga vaeva näha. Ka valitsusasutuste põhimäärustes pole rahvastikupoliitilist osa, mida tuleb täita. Rahvusülikoolile oli pandud teema „ Moraalse relativismi diktatuur, ulatub poliitikasse“. Muidugi veel reproduktiivne meditsiin ja abortide igihaljas teema. Ääremaastumise ja urbaniseerumise negatiivne toime ka jne.
Selgitusi tabeli juurde saab anda kaaskirjas. Samas pole vaja juhtida või dubleerida rahvastikupoliitika all neid poliitikaid, mis piisavalt hästi töötavad. Memorandum on veel poolik ja läbi vaidlemata, aga seda probleemipõhist versiooni võiks arvesse võtta eesmärkidest vabiseva ideepaberi asemel või kõrval. Liiatigi memorandum ei pretendeeri ülimuslikkusele. Kui vaid rahvastikukriisi probleemkomisjon selle ettepanekuga lepiks ja soostuks tagasi võtma katteta lubadusi.

Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Märkmed: