Kas pole kummaline, kui palju suuri ümberkorraldusi on kuhjunud käesoleva sajandi esimesse kümnendisse? Ja ma mõtlen suurte revisjonikandidaatide all kunagisi julgeid, kasvõi kogu maailma hõlmavaid algatusi, mis on nüüd langenud nn „kavatsematute järelmite“ ohvriks — nagu Euroopa Liit (EL), Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) või Ameerika kaitsejõudude vabastusoperatsioonid nn kolmandas maailmas.

Kui oleksin insener, kes iseloomustab neid üritusi tehniliste terminite abil, siis ütleksin EL-i kohta lihtsalt: „Katsetamisel purunes.“ Selle armutu hinnangu andsid nimelt prantslased ja hollandlased — rahvad, kes on ise etendanud otsustavat rolli EL-i sünnis ja väljakujunemises — oma suviste referendumitega EL-i 500-leheküljelise põhiseaduskavandi kohta. See oli kättemaks Euroopa vastasrinna poolt selle arrogantsuse eest, millega Prantsuse napoleonlik president Jacques Chirac oli kohelnud väiksemaid (sealhulgas ka Balti) riike põhikirjakavandi arutluste käigus.

Siin ei ole lahendiks mitte niivõrd ümberstruktureerimine kui lihtsalt otsus jätta kavand sinna, kus ta parasjagu on — limbosse.

Vähetuntud on fakt, et EL on põhjustanud suures osas Euroopast majandusliku taandarengu. Genfis paiknev Maailma Majandusfoorum avaldas neil päevil rahvaste konkurentsivõime indeksi. Sellest ilmneb, et nendes 12-s riigis, mis moodustavad euroraha vööndi, kasvas siseriiklik kogutoodang viimase viie aasta jooksul keskmiselt 1,3% aastas. See oli kahetsusväärne langus eelmise viie aasta näitajalt, mis oli 2%. Lahendiks saaks siin olla tagasipöördumine sellele kasvulembesele Euroopa majanduspoliitikale, millest juhindus Marshalli plaani edukas elluviimine Euroopas 1950-ndail aastail (vt. ka artikkel „Tagasi Erhardi juurde“, EE #36, 9. sept.k.a.).

Kriisi, mis on tabanud ÜRO-d, peab iseloomustama veidi pikemalt — nimelt ettevõtmisena, milles struktuurivigadest tingitud ebaõnnestumised on ületanud likvideerimiseks kriitilise massi. ÜRO Peasekretariaadi üks endisi kõrgemaid ametiisikuid Nader Mousavizadeh kirjutab New York Times’is: „Viimased paar aastat on andnud ÜRO-le, tema personalile ja ta kuvandile kogu maailmas rea kohutavaid lööke... (Ta) juhtivad keskorganid — Julgeolekunõukogu, Peaassamblee ja Peasekretariaat — on lastud igaüks omal viisil degenereeruda kuni punktini, kus nad tõenäoselt teevad oma eesmärkidele rohkem kahju kui kasu. Nad tuleb likvideerida.“ (NYT, 24. sept.). Autor peab siin silmas ÜRO kurikuulsat naftaskandaali („õli-toidu-eest“) jt korruptsiooninähteid, mis on ilmnenud ÜRO juhtkonna kõrgemail tasandeil.

Mousavizadeh’i diagnoosi kohaselt tuleb ÜRO mandunud keskorganite seadusandlikud funktsioonid üle kanda neile ÜRO agentuuridele, kes on oma mandaate aastakümnete jooksul edukalt täitnud — Põgenike Ülemkomissariaadile, Arenguametile, Maailma Toiduorganisatsioonile ja Maailma Tervishoiuorganisatsioonile. Lühidalt — kogenud ametiisik soovitab ÜRO radikaalset detsentraliseerimist ehk otsuste langetamise õiguse taandamist ebatõhusailt kõrgemailt võimutasandeilt tõhusamaile madalamaile tasandeile.
Samasuguse ümberkorralduse Ameerika kaitsejõudude väljaõppeüksustele kolmandas maailmas, eriti Aafrikas, pakub sõja-ajaloolane ja ajakirja Atlantic Monthly kaastööline Robert Kaplan. Tema lahendit iseloomustaks meie kujuteldav „insener“ kui praktikas väljakujunenud mudelit, mis senised mudelid välja tõrjub. Kaplani kontseptsiooni võtmesõnaks on embedding, mida võiks tõlkida kui „ühispaigutus“.

See näeb ette väiksemate eriväeosade (Special Forces) paigutamist ühisele positsioonile abistatava maa samasuguse väeosaga, kellega ameeriklastel tuleb jagada sama toitu, jooki, peavarju, relvi, laskemoona ja kõiki välioperatsioone. Sel alusel toimub kohalike treening mitte üksnes ameerika sõjatehnika, vaid ka demokraatia praktika osas. Kaplan loetleb maid, kus selline ühispaigutus on käigus või juba toimunud (Alzheeria, Mauritaania, Nigeeria, aga ka Filipiinid, Nepal, Kolumbia jt — ja alati abistatava maa enda kutsel) ning kirjutab Wall Street Journal’is: „Sel viisil aitame me nende maade relvajõududel demokraatiat kaitsta, mitte lammutada. See käib eriti olukorra kohta pärast Berliini müüri varingut Ida-Euroopa maades, kus suurima osa väljaõppest andsid Ameerika sõdurid, mitte NATO.“ (WSJ, 23. sept.).

Iraagis on areng olnud erinev. Seal algas sõda mitte väljaõppemissioonina, vaid traditsioonilise invasioonina, mis võib jätta imperialistliku akti mulje („imperial overstretch“), kuid kõikjal mujal, kus on rakendatud ühispaigutust, on tulemused olnud positiivsed. Iraagis muide pakuti ühispaigutust ka ajakirjanikele, kuid keegi peale tema ei võtnud pakkumist vastu ega ole sellest ka kirjutanud, kaebab Robert Kaplan.

Märkmed: