Marju Lauristin on õppejõu, sotsioloogi ja poliitikuna Eesti ühiskonda ja maailma lahti mõtestanud aastakümneid, tema seisukohad ärgitavad mõtlema nii rahvast kui ka poliitikuid. Marju Lauristinil on imetlusväärne anne oma mõtetega teistele väga palju anda, samas iseennast varju jättes.
Siinses kogumikus räägib Marju nüüd ka endast. Aga see raamat pole ainult Marju Lauristini elu- ja kujunemislugu. Ta heidab pilgu Eestile keerulistele aegadele – nii neile, mis eelnesid ta sünnile aastal 1940 kui ka tänastele ja tulevastele. Ka emotsionaalselt rasketest asjadest rääkides säilitab Marju tasakaaluka, analüüsiva ja omamoodi sooja hoiaku. Sinise ja punase alge vastandumine ja tasakaal avaneb lugejale nii Marju Lauristini eluraamatus kui ka kogumiku artiklivalimikus, mis hõlmab arutlusi ja analüüse kirjandusest ja teatrist, kultuurist, meediast ja poliitikast, eestlaste identiteedist ja vastutusest.
Kargaja, Hans. Vangina imedemaal: meenutusi vangiajast. Grenader, 2010
Haarav jutustus autori saatusest, kes Saksamaa kapituleerudes 1945. a. viibis Prahas sõjaväe laatsaretis ning kust algas teekond Nõukogude vangilaagrisse.
Autor maalib lugeja silme ette pildi maailma kaevandustehnilistest pisiasjadest, hallist olmest ja verepritsmeis elu- ning ajaloopudemeist, nagu kirjutas raamatu esimese trüki saatesõnas autori klassivend Jaan Kross.
Soomepoisid. Võitlus jätkub: Soome armees II maailmasõjas teeninud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939-2010. Grenader, 2010
Eesti vabatahtlikke, kes osalesid Soome Talve- ja Jätkusõjas, hakati nende Eestisse tagasijõudmisel augustis 1944 kutsuma soomepoisteks. See nimetus sai üldlevinuks ja on Soome armees II maailmasõja ajal teeninud Eesti vabatahtlike kohta kasutusel tänase päevani, kuigi praegu on elusolevate „poiste“ keskmine vanus 85. Tänaseks on nimeliselt teada 3346 soomepoissi, neist elab Eestis 178 ja teistes maades 136 (sh Kanadas 59 ja Rootsis 46). Sõjas, metsavendadena ja represseeritutena kaotas elu vähemalt 502 soomepoissi, teadmata on 81 saatus. Raamatus antakse ülevaade soomepoiste liikumisest ja see on jätkuks ning täienduseks Evald Uustalu ja Rein Moora 1973. aastal ilmunud raamatule „Soomepoisid“. Mart Laar annab ülevaate Eesti vabatahtlike Soome minekust, sõjateest Soomes, Eestis ja II maailmasõja lõpulahingutes, samuti soomepoiste osast sõjajärgses relvastatud vastupanuliikumises. Meelis Saueauk kirjutab Nõukogude võimu küüsi sattunud soomepoiste saatusest. Hain Rebas keskendub JR 200 Koondisele Göteborgis, kuid teeb ka laiemaid üldistusi. Peep Pillak käsitleb soomepoiste tegevust ja organisatsioone Torontos, Stockholmis, Eestis ja Soomes, samuti soomepoiste ajaloo jäädvustamist. Teos on illustreeritud fotodega, millest paljud ilmuvad avalikkuse ette esmakordselt. Raamatule lisatud CD-plaadilt leiab soomepoiste nimekirja ja skaneeritud väljaanded „Üle Lahe“, „Kodutee“, „Malevlane“ ning muid haruldasi materjale.
Seekordsed Ajalooarhiivi toimetised üritavad anda oma tagasihoidliku panuse paljurahvuselise Vene impeeriumi äärealade poliitika tundmaõppimisse. Selle kogumiku kokkupanekul lähtuti kahest eesmärgist: tuua eestikeelse lugejani valik huvipakkuvaid võõrkeelseid artikleid ning avaldada eelkõige Eesti ajalooga seotud originaaluurimusi kõnesoleva perioodi kohta. Kogumik koosneb kahest köitest, millest esimeses keskendutakse Venemaa arengute analüüsile ning Eesti (laiemalt Baltikumi) ajaloo üldisematele probleemidele, teise aga on koondatud konkreetsemad uurimused.