Algus oligi suurepärane. Toimus Kuldse Trio kontsert ning teised muusikalised etteasted sellest veerandsaja aasta tagusest ajast. Aga siis…
Nagu mingi loitsijana ilmus suurele ekraanile Mihkel Raua nägu, kes kukkus hoogsalt sajatama. Alguses kiitis see nägu oma lapsepõlve kirjanikele nõukogude võimu poolt eraldatud majas (tema isa kuulus ju nomenklatuuri) Tallinnas Harju tänaval, siis kukkus sõimama konservatiive ja nende maailmavaadet ning tõi mängu ka presidendivalimised, kusjuures ei pidanud paljuks kasutada solvavaid väljendeid EKRE presidendikandidaadi kohta. Kõik see kõlas valju räuskamisena üle publiku. Siis mul sai närv täis, kõndisin minema ja peo lõpuosa jäigi nägemata. Kahju muidugi, aga selline lametsemine pole poliitkultuuris sugugi haruldane, samas oodanuks Raualt , kes poliitikast lahkunud ja nüüd taas meediainimene, taolise “verbaalse reostuse” asemel sisukamat etteastet. Huvitav, mida mõtlesid või taotlesid “Tõrva loitsu” lavastajad ja korraldajad, kes sotsialistist ekspoliitiku oma ürituse vankri ette rakendasid? “Tõrva loitsule” ma ilmselt enam oma jalga ei tõsta.
http://uueduudised.ee/aigar-po...
