Laas Leivat
Järgmine jutt ei peaks võõras olema: „Kuigi olen kogu oma elu elanud välismaal, räägin siiski eesti keelt, käinud eesti täienduskoolides, suhelnud eestlastest sõpradega ja isegi omandanud Eesti Vabariigi passi, kuid ma ei tunne ennast siiani „õige“ eestlasena.“
Tuues „eestluse“ mõiste ühiskondlikust seosest inimese isiklikule tasemele, kellel on siis õigus defineerida, kes on välismaal see „päris“ eestlane. Kellele antakse volitus selles küsimuses olla arvamuse kujundaja ja siltide kleepija?
Oleme kõik tuttavad järgmise väitega: eestlased on ju loomu poolest ja ajalooliselt sellised individualistid, kelle peamiseks väärtuseks on ise oma algatuse ja jõuga hakkama saamine. Kas selline ühiskondlik omapära ei ulatu indiviidile enda isikliku rahvusidentiteeti määratlemisel?
Oleme võõrsil rõhutanud, et ühesarvamist, inklusiooni on hädasti vaja meie võitluseks siinse ühiskonna arvulise hääbumise vastu. Seega on loogiline kõigil, eriti nendel, kes kõhklevad, avastada eestlus enda sees ja ka teistes. Oma vabal valikul on vaja otsustada, kas keegi tunneb ennast eestlasena ja kas ta tahab olla eestlane. Siinjuures on enesestmõistetav, et tõrjuda kedagi eemale meie kogukonnast on meie ühiskonna huvidele lausa vastu töötamine.
Hingesoojust jõuluaega ning hoogsat eestluse leidmist uueks aastaks,
Laas Leivat
EV aupeakonsul