Demokraatlikkus, sallivus, leplikkus, rahumeelsus, püsivus, kollektiivsus, passiivsus ja staatilisus (positiivse varjundiga).
Need on eestlaste tuumomadused, mida rahvausundi uurija prof. Oskar Loorits selgitas sada aastat tagasi.
,,Ela ise ja lase teistel elada“ motiivi rõhutades mainis Loorits oma 1932. a. kirjastatud raamatus ,,Eesti rahvausundi maailmavaade“: ,,Ürgdemokraatlik samaväärsus ja üheõiguslus, see on eesti usundilise ja ühiskondliku mentaliteedi kandvaim idee.“
Kahjuks on eestlased ennast aeg ajalt iseloomustanud käibeväljendiga ,,parim toit on teine eestlane“. Ilmselt käesolevat sügavat poliitilist polariseeritust kodumaal, mida juba mõned aastad on eestlased põdenud, sunnib tegudele ja väljaütlemistele, mis rahulikumas õhkkonnas oleks vaoshoitud.
Vaatame hämmastavalt välismaalt, kui ühe poliitilise ringkonna juhtide terav ja tihti toores retoorika toidab paljude inimeste kalduvust liikuda parteilistesse või ideoloogilistesse äärmustesse. Rõhutatakse võimalikku ränka ohtu rahvale, kui nende poliitiline vastasrinne jääb võimule.
Selles antagonistlikus õhkkonnas hõlmab väljenduslaad tihti teemasid nagu ,,peavoolu meedia petab rahvast“, Euroopa Liidu ,,okupatsioon“ on võrdne N. Liiduga, poliitiline opositsioon hävitab meie rahvusriigi ja viib meid moraalsele hukatusele, jne.
Olen veendunud, et meie siin võõrsil ja kodumaa ühiskonna enamik usuvad siiski, et eestlastel on loomult laiem perspektiiv. Truu isamaaline pelgab kitsarinnalisust ja poliitilise vastase demoniseermist. Suurem osa meist ei tembelda ,,teisitimõtlejaid“ automaatselt riigi vaenlasteks kompartei stiilis. Post-kommunistlikul ajastul eestlased lihtsalt ei jaksa väga kaua teistele eestlastele viha hoida.
Meie kohanemisvõime parim näide on rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kiired saavutused taasiseseisvumise algaastatel. Eestlased olid üle elanud sõja, küüditamised, okupatsiooni ja võidelnud vabaduse eest. See oli ühtsuse tulemus.
Kas saame liikuda 2022. aastasse ning lootusrikkalt ennustada vastuoludele tugineva toore ja terava parteipoliitika hääbumist? Kas sellele lootes oleme liig sinsisilmsed? Võttes Looritsa uurimusi ja järeldusi juhendustena: ühtsus ei välista mitmekesisust. Sallivus ei nõrgenda isamaalikkust.
Aeg ega rooste ei söö Eesti rahvausundit. Olgu meil kõikjal ühine suund ja arenev elujõuline eestlus võõrsil.
Laas Leivat
