Ta lahkus Eestist aatelise mehena, pettununa pärast Vabadussõda kodumaal asetleidnud poliitilistest kasusaamise nähetest, ning asus elama oma pere ja kaaslastega Kanadasse Briti Kolumbia provintsi põhjaosas olevasse Fort St. James’i piirkonda, kus sel ajal elas umbes 500 indiaanlast ja 50 valget. Seal elas ta a. 1924–1932. Rasked elutingimused lammutasid eesti uue asula ja enamus seal elanuist pöördusid tagasi Eestisse, teised läksid laiali mitmele poole Kanadas. Pitka pere pöördus tagasi Tallinna. See lugu on kirja pandud koguteose „Eestlased Kanadas“ I köites (1975) ja järgnevalt mitmetes teistest väljaannetes. Väga palju on sel teemal kirjutanud Pitka väimees Andres Joasalu (†).
Admiral Pitka kolmas suurem võitlus toimus jällegi kodumaa pinnal II maailmasõja keerises a. 1944. Ta asutas siis mobilisatsioonidest eemalejäänuist oma võitlusüksuse. Kahjuks ei suutnud sõjalist õppust saamata ja kehva relvastusega mehed maa kaitsmiseks palju ära teha. Kui ta lõpuks veendus, et vastupanu, mis viiks võidule, on asjatu, soovitas ta oma kaaslastel Läände põgeneda. Ise aga asus Tallinna langemise eelõhtul Koselt autoga Vene sõjaväekolonnidega koos pimeduse katte all Tallinna poole sõitma. Sellest ajast peale on ta jäänud kadunuks. Räägiti kümnekonnast erinevast admirali hukkumise versioonist, milliseid aga keegi pole senini suutnud veenvalt tõestada.
Hiljutine külaskäik Briti Kolumbiasse viis mind jällegi Pitka asunduse mõtte juurde. Vanu ehitisi seal enam ei ole, kuid eesti nimesid palju, jutustas Prince George’is elav tervishoiu alal töötav Anu Tirrul-Jones, kelle tööpiirkonda kuulub ka varasem Pitka asundus. Ta muretses mulle selgivat infot kaartide, broshüüride ja voldikute näol. Tegin mõnest neist foto, et teisi eestlasi informeerida umbes 30 km läbimõõduga eestlaste elualast.
Teisel pildil on Prince George’i eestlased Anu Tirrul-Jones ja Viiu Kreem indiaanlase maali all. Pitkal oli indiaanlastega väga hea läbisaamine. Teised valged olid nendega võitluses ja see võitlus kestab praegugi metsade laastamise pärast.
Üllatavv oli paljude eesti nimede leidmine, eriti Pitka mägi, mis on kindlasti suur austus vanale võitlejale. Globaalse Eesti kõrgeim mägi ei asu seega mitte Otepääl, vaid Kanadas. Sama üllatav oli aga ka see, et ükski broshüüridest ja voldikutest ei nimetanud eestlasi otseselt. See viis mind Vancouveri eestlaste juurde küsimuse arutamiseks 10. novembril.
Rõõmustav oli tõdeda, et B.C. ülikooli professor Juta Kõvamees Kitching oli juba varem kirjutanud kaks teaduslikku tööd — eestlastest Kanadas ja Pitka asunduse loo. Need on ingliskeelsed ja kohe kasutatavad meie võimalike väidete alusena. Küsimuse edaspidiseks edendamiseks lubas kaasa lüüa veel arhitekt Teas Tanner, kes ka mitmesuguste projektidega Eestis tegelnud on. Ka on Prince George’i eestlased nõus kaasa aitama Pitka asunduse läheduse tõttu nende elukohale. Ehk leiab ka Torontost mõne eestlasest ajaloohuvilise, et vaadata, mis Ottawa riiklikus arhiivis leidub kõikide Kanada eestlaste kohta.
Võimalikele eesti turistidele soovitaks aga eelnevalt tutvuda olukordadega üksikasjalikult. Talvel on seal eriti külm (kuni -40ºC!) ja palju lund. Tegevushooaeg algab mai teisel nädalal. Kogu ala pakub aga võimalusi täiesti erilaadseks puhkuseks. Ööbida saab telkides või motellis. Ujumisvõimalused on head, järved ja jõed kalarikkad, jahimeestel on tegemist, matkamisvõimalusi palju. Ühe mäe küljel on ligi kilomeetrine tõus matkarajal, mis võtab edasi-tagasi kõndimiseks umbes 6 tundi.