Korp! Filiae Patriae. „Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas”. Eessõna: Karolina Johanson. FP Kinnisvara OÜ, Tartu, 2004; 304 lk.

Juba Vaba Eesti Sõna 20. juuli 2004 numbris ilmus Mari-Liis Sepperilt lühiülevaade raamatu „Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas” kohta. Teose koostajaks on korp! Filiae Patriae (FP), kuid algmaterjal pärineb FP poolt 2002.a. organiseeritud samanimelisest konverentsist Tartus. Annan teosest nüüd pikema ülevaate, sest mainitud raamat on oluline panus Eesti lähimineviku uurimise alal.

Küüditamiste kohta on palju kirjutatud. Aastakümneid tohtisid teemat käsitleda vaid pagulaskonnad välismaal, sedagi üksnes kaasatoodud märkmete või isiklike mälestuste najal. Nüüdseks on sündmuste uurimise raskuspunkt tagasi Eestis, sest seal asuvad säilinud arhiivid ning ürikud. Lisaks avanesid (piiratud ulatuses) andmebaasid Venemaal ja mujal Ida-Euroopas. Eeltoodud põhjustel ja vähemal määral suureneva ajalise distantsi tõttu on võimaldunud nende traagiliste sündmuste kainem, emotsioonidest vabam analüüs. See ei tähenda, et ollakse juhtunu suhtes ükskõiksem või et püütakse teda unustada. Ei, sest nagu ütleb raamatu pealkiri, „Mineviku varjud ulatuvad tänase päevani”, ja ma kardan, et küüditamiste trauma kajab tagantjärele veel mitme generatsiooni hingeelus. Ometi on meil nüüd laiem perspektiiv, mis võimaldab paremini jälgida Eesti kannatuste osa Nõukogude Liidu ainulaadse terrorisüsteemi mosaiigis.

Raamatu avab Jaan Krossi sügavasisuline essee „Mõtisklus küüditamise motiivil”. See on erinev harjumuspärastest vaatlustest ning väärtuslik just sel põhjusel. Esimene peatükk, „Küüditamised Eestis” (ajaloolane Aigi Rahi-Tamm) annab detailse ülevaate küüditamistest Eestis aastatel 1941—1953 (siis suri Stalin ning olukord hakkas aeglaselt muutuma). On antud mitmekülgne analüüs. Kahe suurema küüditamislaine kõrval, 1941 ja 1949, oli rida väiksemaid, millega hävitati spetsiifilised (geograafilised, usulised, ühiskondlikud) inimgrupid. 1941. a. küüditamine (u. 10.800 inimest) oli üks julmemaid; surevus selles grupis ulatus 60%-ni. Kuigi 1949. a. küüditatute arv oli suurem (u. 32.500), suri nendest 10% ja paljudel õnnestus mõne aasta järele Eestisse tagasi tulla. Autor annab ka ülevaate küüditamistest teistes Balti riikides ning mujal NSVL-s (Leedust näiteks saadeti 1948. a.välja 40.002 inimest). On samuti ära märgitud, et küüditamine tabas ka Eesti juute (415) ja Eestis elavaid tsaarivenelasi — protsentuaalselt vähemalt sama karmilt kui etnilisi eestlasi. Peatüki lõpus iseloomustatakse tabavalt küüditamisi: „Massiline vägivald rahulike elanike suhtes oli NSV Liidus üks kommunismi juurutamise komponentidest … Hirm võimaldas konstrueerida uut võimu…” Pole ime, et niisuguse hirmuõhkkonna mõjud võivad ajaliselt ulatuda kaugele.

Teine peatükk (Mart Laar) kirjeldab üksikasjaliselt 1949. a. märtsiküüditamist ja metsavendade relvastatud vastupanuliikumist seoses sellega. Kogu aktsioon oli võimude poolt peensusteni ette valmistatud. Sellega murti lõplikult niihästi aktiivse vastupanu kui ka iseseisva, isemõtleva talumajanduse selgroog. Ehkki rahvas kartis juba aastaid uue küüditamise võimalust, tehti ettevalmistused suure saladuskatte all, et ära hoida enneaegset reaktsiooni ning võimalikku vastuhakku.

Järgmistes peatükkides analüüsivad ajaloolane Toomas Hiio, insener Peep Varju (üks 1941. a. küüditatutest), juristid Enn Sarv ja Lauri Mälksoo inimsusevastaseid ja okupatsioonist põhjustatud kuritegusid Nürnbergi Harta ja Genfi konventsioonide alusel. Mis on genotsiid? Mis on inimsusevastasus? Kes vastutab stalinismi eest? Ja mida teha, kui kuritöödele aitavad kaasa rahva oma liikmed? Need on keerulisemad küsimused kui arvata võiks, sest sedalaadi arutelu ning kohtumõistmine peab ikkagi toimuma aktsepteeritud rahvusvaheliste õigusnormide alusel. Niisama emotsioonidest tulenev „seina äärde seadmine” on sisuliselt samal tasemel kommunistide meetoditega. Viimases peatükis vaatleb jurist Martin Arpo kommunistliku ajastu kuritegusid sooritanud isikute vastutuselevõtmist Eestis.

Teose viimase osa moodustavad kuue 1941. a. küüditatud eestlase elulood — noorpõlv, saatuslik juuniöö ja edaspidised kannatused-vintsutused. Paaril õnnestus Eestisse naasta juba 1947, kuid viimane leidis tagasitee alles 1998. Neid lehekülgi pole kerge lugeda. Raamatus on hulk pildimaterjali inimestest, paikadest Siberis, dokumentidest, säilinud kirjadest jne. Märkimisväärne on rohke viidete arv raamatus. See näitab, kui suurt tööd on tehtud allikmaterjali uurimisel. Nagu eelpool märgitud, on raamat ajalooteaduslik töö, mitte tunnetele rajatud mälestustekogu. Teoses ära toodud viiteid pole mul võimalik isiklikult kontrollida, kuid olen kindel, et võimalikud faktilised vead, kui neid leidub, raamatu väärtust ei vähenda. Mul on vaid kolm kommentaari. Lk. 137 seisab: „…okupeeris Nõukogude Liit need ÜRO liikmesriigid 1940. a. juuni keskel…” Kas peaks siin olema „Rahvasteliidu liikmesriigid”? Teiseks, kuigi raamatu lõpus on isikunimede register, puudub teemade register. Ameerika raamatutes (vastandina Euroopa omadele) leidub see alati ja temast on faktide ülesotsimisel suur abi. Lõpuks: kas saaks raamatut tõlkida tähtsamatesse võõrkeeltesse? Kui hea oleks sel viisil tutvustada Eesti saatust välismaalastele!

Tahaksin tänada korp! Filiae Patriae’d nende ettevõtlikkuse ja majandusliku toetuse eest, mille tõttu raamat teoks sai. Raamatut on väga huvitav lugeda ja see on samuti kujunduselt kaunis. Soovitan teost kõigile, keda huvitab Eesti ajalugu.

Märkmed: