Kord Jumal lõi rahva. Olion, 2005. 294 lk.
Nende kahe raamatu autor on ajaloolane, kes on Eesti politsei ajaloo uurimisega tegelnud 1993. aastast alates. Ajaloohuvilised võivad olla tänulikud juhusele, mis viis autori tööle Tallinna Politseikooli. Samalaadseid uurimusi on teostanud mitmed isikud enne teda, kuid midagi nii põhjalikku pole siinkirjutajale varem silma hakanud.
Kurva paratamatusena tuleb nentida, et Eesti politsei arengu üldkäsitust pole varem suudetud koostada sel lihtsal põhjusel, et politsei loomise ja kujundamise juures olnud juhtivad tegelased olid liialt hõivatud oma igapäevase tööga. Ka hiljem polnud neist kirjutajaid, sest neid polnud enam elavate hulgas. Nõukogude võim oli agar hävitama mitte ainult endisi politseiametnikke, vaid ka ajaloolisi materjale, nii dokumente kui fotosid. Kuigi siseminister Kaarel Eenpalu nõudis juba 1930. aastal, et igas politseijaoskonnas oleks oma kroonikaraamat, pole nende olemasolust ega saatusest midagi teada. Taasiseseisvunud Eestis on mõned muuseumid siiski suutnud omandada mõningaid eksponaate, mida eraisikud okupatsiooni tingimustes peitnud ja varjanud.
Esimeses raamatus käsitleb autor Eesti politsei loomist ja arengut detailselt ja põhjalikult. Algab tsaariajast, läbib venestamisperioodi ja Esimese maailmasõja lõppfaasi, kus Eestis valitses Saksa-Vene kaksikvõim. Eesti Vabariigi politsei elu ja tegevust kirjeldades vaatleb autor politseireforme algaastatel, politsei eetikat ja distsipliini, relvastust, mundrikandmise korda, töötasu ja politseiametnike ühiskondlikke organisatsioone. Lõpuks politsei mitmeid eriliike, politseinike kutseoskuste täiendamist ja Politseikooli.
Viimane peatükk kirjeldab Eesti politsei armutut hävitamist nõukogude võimu poolt, milles olulist rolli mängisid Varese valitsuse siseminister Maksim Unt ja selle esimene abi Harald Haberman. Undi kui mitmekordse reeturi hävitas seesama nõukogude võim – ta lasti 1941. a. suvel maha. Haberman, kes muide oli ka Rahva Omakaitse asutaja, elas seevastu kõrge vanuseni, omandas akadeemiku tiitli ja andis veel aastal 1988 välja oma mälestused, milles ta varjamatu põlgusega kirjutab Eesti arreteeritud ühiskonnategelastest.
Teises raamatus käsitleb autor nõukogude võimu poolt õigusvastaselt represseeritud politseiametnike ja nende perekondade saatust Venemaa vangilaagrites. Uurimus on jaotatud nelja peatükki. Esimeses antakse ülevaade Venemaale viidud inimeste elust ühe päeviku ja kümnete kirjade alusel. Teises käsitletakse kirjavahetuse alusel arreteeritud inimeste ülekuulamist. Kolmandas tutvustatakse küüditatute üle toimunud poliitilisi protsesse. Neljandas püüab autor lahti mõtestada, kes hakkasid Nõukogude julgeolekuga koostööd tegema ja miks, kui suures ulatuses seda tehti ja mida see tähendas teistele küüditatuile ja arreteerituile.
Selle teose kaudu saab lugeja aimu, milliseid süütõendeid julgeolek kasutas ja kuidas ta neid hankis, kuidas ühest inimesest tehti teise äraandja. Kes julgeolekuga kaastööst keeldus, selle saatus oli otsustatud. Ja julgeolek leidis ikkagi inimese, kes tegi, mida nõuti.
Raamatu viimane peatükk on mõnes mõttes ängistavaim, sest selles lahatakse konkreetseid isikuid, kellest on teada, et nad repressiivorganitega koostööd tegid. Selle kohta lausub autor isegi kahtlevalt, et ehk pidanuks see peatükk jääma kirjutamata. Liiga palju on lahtiseid otsi. Loe kuidas tahad, ikka jääb vastamata loendamatu hulk küsimusi. Kuivõrd ja millistel ajenditel tehti koostööd, milliste survevahendite mõjul? Kas kaastööst keeldumine oleks midagi muutnud? Autori kiituseks peab ütlema, et ta piirdub vaid faktidega ega kipu kohtumõistja rolli. Ainult üks tõde koorub kirjapandust kõige reljeefsemalt: äärmuslikes olukordades avaldub inimese iseloom ja olemus kõige selgemini.
Nende kahe teose puhul on autor läbi töötanud aukartust äratava hulga materjale, millele lisanduvad vestlused tervelt kolmekümne küüditatuga. On ka ära toodud hulk fotosid ja koopiad dokumentidest.