Ajaleht Postimees kirjutas 3. detsembril, et Riigikohus tunnistas alusetuks president Arnold Rüütli väite, justkui oleks tagastatud eluruumi üürnikel õigustatud ootus elada poolmuidu võõras korteris. Läbi kukkus Keskerakonna katse takistada presidendikantselei abil üüri piirmäärade kaotamist juriidilise udujutuga.
Kuigi endistele omanikele tagastatud majade omanike ja üürnike olukorda on Eestis mitutpidi vaetud, pole kõiki rahuldavat lahendust tulnud. Püüame hoiduda kummagi süüdistamisest ja lihtsas keeles ära seletada, millega on tegemist.
Sundüürnike teke
Nõukogude võim natsionaliseeris Eestis enamiku kortermaju. Need muutusid täpselt samasuguseks riigi omandiks nagu uue korra ajal ehitatud majad.
Korteri taotleja ei saanud valida, kuhu ta elama pandi. Ära sai pakutavast muidugi öelda, aga sellega võis inimene korterijärjekorrast hoopis välja kukkuda. Vanadesse majadesse pandi eelkõige eestlased, sisserändajad said peaaegu alati uued korterid.
Pärast Eesti Vabariigi taastamist enamik kortereid erastati ja need muutusid üürnike omandiks. Erastamata jäid endistele omanikele tagastatud majades olevad korterid. Nende elanikke hakati nimetama sundüürnikeks, sest korterit nad endale ei saanud ja kuskile minna neil ei olnud.
Nüüd on sisserännanud muulastel korter oma, eestlased peavad aga sundüürniku seisuses olema. See on muidugi lihtsustatud pilt. Tagastatud majades elab perekondi, kes olid nendes korterites juba enne sõda. Ka muulasi on sundüürniku seisuses ja palju eestlasi erastatud korterites.
Korter kui äri objekt
Nõukogude ajal oli üür väike. Kortermajadele maksti riigi poolt peale. See oli osa tolleaegsest võrdsustamispoliitikast. Erandiks olid kooperatiivkorterid, mille elanikud pidid korterid välja ostma ja kõik kulud ise kandma.
Üürimaju ehitati enne sõda ja ehitatakse praegugi ärilisel eesmärgil, mitte heategevuseks. Vana maja pidamine peab ka tänapäeval end omanikule ära tasuma.
Paljudest ennesõjaaegsetest ilusatest majadest on saanud amortiseerunud lobudikud. Ka elustandard on muutunud. 60-aastane või vanem kortermaja ei vasta enam elanike vajadustele. Omanikud peavad suuri kulutusi tegema, et majad praegustele nõuetele vastavaks teha.
Enamik üürnikke nii palju maksta ei jõua, et omanikud üürirahaga hakkama saaksid ja kasumit teeniksid. Üüri tõstmine majanduslikult õigustatud tasemele tähendab paljudele inimestele meeletut koormat või korterist loobumist.
Kaelast ära
Omandi tagastamine endistele omanikele oli kahtlemata õiglane. Kuid ei maksaks sellest otsida ainult õiglust.
Majad ei seisnud nõukogude ajal remontimata. Neisse pani raha riik ja elanikud ka. Paljud praegused sundüürnikud ehitasid oma korterid põhjalikult ümber. Nüüd ei heasta nende kulutusi keegi.
Taastatud Eesti Vabariik oli väga vaene. Kogu senine majandus- ja rahandussüsteem kukkus kokku koos Nõukogude Liiduga. Ka korterite ehitamiseks ja ülalpidamiseks ei olnud riigil raha.
Hea võimalus kulutustest vabanemiseks oli majade tagastamine endistele omanikele ja korterite erastamine. Uued või taastekkinud omanikud pidid ise kulutusi tegema hakkama.
Paljudele omanikele käis tagastatud majade ülalpidamine üle jõu. Vaese riigi kodanikud olid ju ka ise vaesed. Eesti linnades on palju elanikest tühjaks tehtud, lagastatud või põletatud maju.
Ega neid korteriomanikke ka väga kadestada tasu, kes korteri erastada said. Nõukogudeaegsed majad vajavad suuri investeeringuid, mis nüüd tulevad omanike taskust.
Sundüürnikud vajavad mõistmist
Majaomanike hädades ei ole süüdi sundüürnikud, vaid nõukogude võim. Kui Eesti Vabariik heastas kahju ühele kahjukannatajale, oleks see tulnud heastada ka teisele. Vähemalt ei tohiks süüdistada uut kannatajat esimeste hädades, nagu Postimehe artiklis tehti.
Kui riik oleks leidnud sundüürnikele võimaluse uue kodu saamiseks võrdsetel tingimustel nendega, kes oma korteri erastada said, võiksime rääkida õiglusest. Aga see oleks nõudnud tohutuid kulutusi. Nagu juba nägime, oli riigi eesmärk hoopis kulutustest vabanemine.
Üürnike ja majaomanike suhetele lisandus pinget
Arvamus
TRENDING
