Jätkame Tartu College’i Laenuraamatukogusse saabunud uute teoste tutvustamist.

Runnel, Hando. Suureks saamine: Laste laulud ammu ja homme. Ilmamaa 2004

Tegemist on Hando Runneli lastele suunatud luuletustega, millest tihtipeale täismõnu vaid täiskasvanud kätte saavad. Raamatus on kõik seni ilmunud laste luulekogud „Miks ja miks“, „Mere ääres, metsa taga“, „Mõtelda on mõnus“, „Taadi tütar“, mida on täiendatud hiljem kirjutatud värssidega või nende teisenditega, nagu „Nutika lutika“ puhul. Viimase osa pealkiri on „Suureks saamine“, mis sisaldab nii siin-seal ilmunud luuletusi kui ka esmakordselt ilmuvaid.

Pullat, Raimo. Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917 Estopol 2004.

Peterburi kujunes 19. sajandi II poolel urbaniseeruva Euroopa ja läänestuva Venemaa suurlinnaks. Eestit olid juba 18. sajandil sidunud Peterburiga majandussidemed, kuid pärast Balti raudtee valmimist 1870. aastatel sai temast üha rohkemate eestlaste elu-, õppimis- ja töökoht. Peterburi siirdumist soodustas ka kohaliku baltisaksa ühiskonna tõrjuv hoiak haritud eestlaste suhtes. Piiteri mõju ja vaimne pärand pole baltisaksa omast väiksem ega vähem oluline. Viimane aitas ärksaid eestlasi Peterburi, kus siis toimus geokultuuriline kooselu selles hiigelsuures keelte ja kultuuride paabelis.

Ranniko, Salme. Mälestuste radadel hällist hauani 2004
Noore eesti neiu arengu- ja elutee.

Salme Ranniko sündis koos Eesti Vabariigiga, on näinud elu võõrvõimude okupatsiooni ajal ning elanud sõjapõgenikuna Saksamaal ning pagulasena Austraalias. Lisaks tema eluloole on siia raamatusse lisatud autori omalooming — luuletused ja lühijutud.

Jakobson, Max. Talvesõja diplomaatia. Soome keelest tõlkinud Olavi Teppan. Tänapäev, 2004.

„Talvesõja diplomaatia“ esmatrükk ilmus Soomes 1955. aastal. Kõigest kümme aastat pärast II maailmasõja lõppu oli selle raamatu ilmumine sensatsioon. Max Jakobsoni „Talvesõja diplomaatia“ on niivõrd põhjalik ja tasakaalustatud käsitlus sõjast Soome saatuse pärast, et see on ajahambale edukalt vastu pidanud ning raamatust tehakse tänaseni kordustrükke.

Max Jakobson (sündinud 1923 Viiburis) oli aastail 1948-1953 ajalehe Uusi Suomi korrespondent Londonis, hiljem Soome Washingtoni saatkonna pressinõunik, Soome välisministeeriumi pressiosakonna juhataja ja poliitilise osakonna juhataja, Soome esindaja ÜRO-s, suursaadik Stockholmis ning Soome Majandus- ja Poliitikauuringute Keskuse tegevdirektor.

1999. aastast on Max Jakobson rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimiskomisjoni eesistuja. Tal on paljude Soome ja teiste riikide aumärkide kõrval ka Maarjamaa Risti I klassi orden.

Max Jakobson on avaldanud arvukalt poliitilise ajaloo alaseid teoseid ja 2002. aastal sai ta elutöö eest Soome riikliku preemia.

Jansen, Ea. Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse. Ilmamaa 2004.

Ea Jansen on ajaloolasena tegev olnud juba 1949. aastast. Tema uurimisvaldkonnaks on olnud aeg valgustusest venestuseni, mis, nagu ta ise ütleb, on õigupoolest meie lähiminevik. Veel on Ea Jansen öelnud, et kuigi ajalooga tegeleb ta aastakümneid, ei tundnud ta end alati (vihje nõukogude ajale) seesmiselt vabana ja et oli lausa õnn, et kunagi sai ta uurimisteemaks eesti 19. sajandi rahvusliku liikumise.

Käesolevasse raamatusse on valitud vaid Ea Janseni viimase aja (so alates 90. aastatest) kirjutised, mis on kirja pandud eri laadi artiklite ja arvustustena erinevatele väljaannetele. Raamat sisaldab vaateid eestlaste ajaloolisele teele alates nendest aegadest, mil talupoeg alles jõudis heatahtlike baltisaksa publitsistide ja pastorite teadvusse, ning mil vaieldi tema võimaliku tuleviku üle. Puändiks on 19. sajandi viimased kümnendid, mil 17 eesti seltsi saadikud kui uue rahvuse eneseteadlikud esindajad võtsid balti rüütelkondade kiuste ette oma esimese poliitilise aktsiooni — saatkonna Vene keisri juurde. 19. sajandi algul andsid eestlased endast maailmale märku vaid talupojamässudega, sajandi lõpul korraldas kirjaoskaja rahvas massilaulupidusid, terve maa osales rahvaluulekogumisel, tekkis hulgaliselt erinevaid seltse, eestikeelsed ajalehed said rahva igapäevaelu osaks ja kuulutasid end „rahva hääleks“... Selleta, mis toimus 19. sajandil, ei oleks teoks saanud eestlaste julge sööstmine „ülikultuuri“ 20. sajandi algul, mida Aino Kallas on nimetanud talupoeglike eestlaste vaimseks salto mortaleks.

Talgre, Maarja. Leo tütar Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Faatum 2004.

„Ma olen sündinud Rootsis, kuid alguse saanud Eestis. Mind ootav ema saabus Rootsi koos suure eesti põgenikevooluga septembris 1944.

Ma sündisin, kasvasin üles, sain hariduse ja hakkasin tööle vabal ja rahulikul maal. Minust sai ajakirjanik Rootsi raadios. Lõpuks leidis ajalugu mu siiski üles. Mu tütar hakkas esitama küsimusi oma vanaisa kohta.

Siis kirjutasin raamatu „Leo — vastupanu surmani“, kus ma kirjeldasin oma isa, Leo Talgre, eesti vabadusvõitleja saatust, kelle lühike elu langes kokku Eesti esimese iseseisvusajaga.

Kuid raamat Leost ei osutunud lõpp-punktiks. Ma olin sunnitud edasi minema ja selle tagajärjeks on raamat, mida hoiate käes.“
Maarja Talgre

Solzhenitsõn, Aleksander. Rusudes Venemaa. Vene keelest tõlkinud Lembitu Aasalo. Olion 2001.

Rahvuslik talveöö Vasula külas; rahulik ja vaikne kogu Nõukogude Liidus. 60-ndad aastad: keegi nagu ei usuks enam, et maailm tahab teada tõde kommunismi määratuist roimadest. Kuid Vasulas Jaan Porti talus põleb lamp hilisööni. Siin istub Aleksander Solzhenitsõn ja kirjutab „Gulagi arhipelaagi“ esimest köidet. Laagrikaaslasest sõber Arnold Susi pakkus Vasulat, laagrisõber Lembitu Aasalo viis esimesed seitse peatükki Vändrasse peitu. Solzhenitsõnil on Eestis palju sõpru ja toetajaid.

Nii alustas ta oma missiooni. Hiljem kõmises „Gulagi arhipelaag“ üle maailma — ja ka üle N. Liidu. Autoril tuli palju kannatada, nagu kurjuse vastu võitlejail ikka. Kuid ta selg jäi sirgeks. Tänasel Venemaal on tal jälle palju tööd, meenutamaks mahavaikitud ajalugu (mida ka meie ju ei tea) ja valgustamaks oma rahva hinge. Seda teeb ta ka käesolevas teoses, mille on Solzhenitsõni pühendusega raamatust tõlkinud tema kunagine kaasvang ja sõber.

Märkmed: