Kõigepealt rõhutab Allan Meiusi meie vanemaealiste suurt panust ühiskonnale – omal ajal Eestist põgenenute põlvkond on elanud mitmel võõral maal, rajanud oma kodud, eesti ühiskonnad ja elu pole olnud sugugi kerge. Nüüd ja tulevikus on lisandumas uusi seenioride põlvkondi, kes ei ole enam Eestis sündinud, kuid on olnud tihedalt seotud Eesti ja eesti ühiskonnaga ning soovivad seda ka vanaduspäevil olla. Meie seeniorid väärivad parimat hoolt, mis neile võimalik pakkuda. Ehatare teema on Allan Meiusile olnud südamelähedane, kuna tema tädi elas seal 12 aastat.
Meiusi mainis, et tal on suur au ja õnn töötada koos andekate ja kirglike kolleegidega juhatuses. Juhatuses on Kristiina Valter (aseesimees), Kristina Soolepp (sekretär), Epp Aruja (laekur), Piret Komi, Anne-Mai Pedel, Tiina Tamm, Pia Hess ja Allan Eistrat. Meiusi ütleb, et iga liige toob juhatusse kaasa kogemusi ja sidemeid, mis annavad suure kasu EAK ja Ehatare tuleviku üle arutlemisel.
Hiljuti nimetas juhatus Ehatare uueks tegevdirektoriks Veronika Viinamäe. Veronika on Ehatare tööjõududesse kuulunud üle seitsme aasta. Juhatuse jaoks oli oluline võimalus edendada kedagi Ehatare perest ja eesti päritolust.
Allan Meiusi märgib, et kuna Ehatare hoone on 40 aastat vana, on loomulik, et see hakkab näitama mõningaid vananemise märke. Ta toob välja elustiilide ning vajaduste erinevusi sellel põlvkonnal, kes kolisid Ehataresse näiteks aastakümneid tagasi ja kes teevad seda nüüd või tulevikus. Näiteks ei olnud 40 aastat tagasi arvuteid ega internetti, millega paljud tänapäeva vanemaealised on igapäevaselt harjunud.
Ta mainib ka, et praegu on inimesed, kes kolivad Ehataresse, vanemad kui võib-olla mõni aeg tagasi – inimesed soovivad oma kodudes võimalikult kaua elada. Üks mõte on, et võib-olla Ehatare ei asuks tulevikus ainult n-ö hoone seinte vahel, vaid pakuks oma abiteenust ka kodudes, millega ehk EAK saaks aidata. Ta meenutab omaaegset Esto Linki, kes inimesi abistas – olgu selleks kas kirjade lugemine/tõlkimine või mõne olulise küsimuse selgitamine. Kas selline tegevus oleks vajalik ka tänasel päeval?
Meiusi märgib ka segapaaride teemat – kui varasemates põlvkondades olid eestlased enamasti abielus eestlastega, siis tänapäeval mitte alati. Võib-olla soovivad ka need paarid vanemas eas Ehataresse kolida.
Samuti toob uus esimees välja, et EAK oli vanasti abiks ka lastele – ja miks ei võiks see tänapäevalgi nii olla. Lapsed on meie tulevik – et nad ei unustaks Eestit ega eesti kultuuri, isegi kui nad keelt täielikult ei valda.
Ta kõneleb ka remondist ja uuendustest, mida on Ehatares aastate jooksul tehtud ja tehakse veel. Üheks suursündmuseks on juuksurisalongi remont, mille jaoks A.K.E.N. annetas raha ja mille eest ollakse väga tänulikud.
Allan Meiusi sõnul on väga oluline küsida meie ühiskonna käest, ka nendelt, kes praegu kodus, aga tulevikus võib-olla vajavad nende abi, kuidas võiks Ehataret remontida ja millised võiksid olla teised uuendused – näiteks ehk saavad sinna tulevikus ka külalised sauna minna või näiteks oleks tahtmist ujulat pakkuda. Paari viimase põlvkonna jooksul on toimunud suuri muudatusi nii ühiskonnas kui inimeste elustiilides ja vajadustes, mis kajastuvad kindlasti ka soovis, kuidas vanaduspäevi veeta.
Nii et peatselt on plaanis pöördumine ühiskonna poole, et saada ideid tuleviku vajaduste kohta. Allan Meiusi: ,,Küsime kogukonnalt, kuidas saame abiks olla – palun näidake meile, millist teed võtta. Meie nimi on Eesti Abistamiskomitee Kanadas ja tahame abiks olla – kindlasti järgmised 40 aastat.“
*
Allan Meiusi enda tagapõhi on seotud ajakirjandusega. Ta on sündinud 1965.a. Torontos, on lõpetanud Yorki Ülikooli, ja olnud juba kooli ajal tihedalt seotud CBC-ga, kus töötas tollal palju eestlasi – puuseppadena, lavameeskonnas jm. aladel. Ta tegi algul seitse aastat tööd stuudiotes ja töötas hiljem kuus aastat uudiste juures, peamiselt satelliit-uudiste kogumise jm. organiseerimise alal. Oma kõige põnevamate töödena nimetab ta kaheksanädalast viibimist Jordaanias 1991 Lahesõja ajal ning 1990.a. kuus nädalat Montrealis Oka kriisi ajal.
Hiljem elas Allan Meiusi 1990-ndatel aastatel kolm aastat Eestis, vahepeal ka USAs, tegeledes erinevate äriprojektidega. Praegune töö on transpordi logistika alal.
Tema vanemad on sündinud Eestis – isa Hiiumaal ja kasvanud Saaremaal, ema on pärit Ida-Virumaalt. Nad põgenesid kodumaalt, kohtusid Rootsis ning tulid edasi Kanadasse, kus Allan sündis.
Allani abikaasa Susan on hiina päritolu ja on alati toetanud eesti kultuuri – nende kaks last (kes on praeguseks 20- ja 16-aastased) on käinud T.E.S. Täienduskoolis ja tegelenud skautluse-gaidlusega. Eestlus on nende peres olnud väga tähtsal kohal ning siiani on laste parimad sõbrad eestlased, kellega on väikesest peale koos oldud.
KAIRE TENSUDA