Ukraina sündmused on mõjutanud Eesti saatuse kujundajaid arvama, et Venemaa näeb Eestit pigem SRÜ-sse kuuluva kui sõltumatu riigina ning selle mõtte teostamiseks soovitakse ilmselt siinseid venelasi kaasa haarata – Venemaa telekanalite abil. Mõne eesti arvamusliidri hinnangul ja Rahvusringhäälingu juhtide arvates saaks siinseid venelasi päästa ühekülgsest Venemaa inforuumist vaid tõhusa ETV telekanali loomine. Nende meelest kümneid aastaid Eestis elanud venelased pole võimelised aru saama, mis on kirjutatud eesti- ja venekeelsetes päevalehtedes ning edastatud eesti- ja venekeelsetes raadio ja televisiooni informatsioonisaadetes. Ilmselt on järeldatud, et ainult laiapõhjaline ja kõrgel tasemel venekeelne televisioonikanal saab mõjutada siinseid venelasi eelistama eesti kanalit vene kanalitele. Eesti julgeolekut ülimal metafüüsilisel tasemel tagav Paet-Lavrovi pakt saaks seega oluliselt täiendatud. Aga ometi peaksid kümneid aastaid vene kolonistidega koos elanud eestlased mõistma, et paljud Vene kanalite vaatajad põhimõtteliselt tahavad Venemaa inforuumis olla.
Lähtudes sellest, kuidas väga suur arv venelasi asus pärast 1944. aasta sügist Eestisse elama ning millised on nende elutingimused kuni augustini 1991, võib julgelt järeldada, et nad on uhked oma kuulumise üle suurde vene rahvusse ja võitudesse, mida Venemaa on saavutanud – kaasa arvatud Euroopa „vabastamine” poole sajandi vältel. Kavatsetav Venemaa tegevusi kritiseeriv, tõde edastav, Eesti televisioonikanal võib venelaste rahvuslikku kuuluvust solvates koguni vastupidist mõju avaldada. Siinsed venelased, kes end on avalikult esitanud eesti patriootidena, on kinnitanud, et nende rahvuslik kuuluvus lausa nõuab Nõukogude Liidu vallutuste õigustatuks pidamist. Kindlasti on venelaste hulgas ka neid, kes oskavad tõde valest eristada ilma innukate eestlaste abita.
Venemaa on väga kindlalt ja küllaltki tihti deklareerinud, et Balti riigid astusid vabatahtlikult Nõukogude Liitu ja sealt ka aastal 1991 välja – just nii nagu Liidu põhiseadus seda lubas. Paljud lääneriigid pole Venemaa väidet õigustatuks pidanud ning on tunnustanud Eestit aastal 1918 loodud riigina. Venemaa eesmärk on koguda võimalikult palju tõendeid selle kohta, et eestlased ja venelased on suures sõpruses koos elanud pärast Suure Isamaasõja võidukat lõppu ning Nõukogude Eesti elanike poolt valitud Ülemnõukogu otsusega ühiselt Eesti Vabariigi loonud ja seda juba üle 20 aasta ühiselt ehitanud.
Eestis elavate venelaste hulgas on neid, kes soovivad, et privileegid, mis neil või nende vanematel olid enne 20. augustit 1991, ikka kehtiksid. See soov on nii kaua saanud kesta, sest riigivõim on juhindunud ühiselt ehitatava riigi põhimõttest ning lubanud vene keelt kasvavas mahus kasutada. Ühe riigikeelega Eestis on üllatavalt mitu venekeelset päevalehte, seadusi on hakatud vene keelde tõlkima, vene keeles saab kuulata-vaadata päevauudised, vene keelt võivad kasutada ärid ja teenuste pakkujad oma reklaami, teadete ja arvete edastamiseks. Uus telekanal saab igati venelaste head enesetunnet suurendada – kuid ilma eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist aitamata. Üldiselt ju teistes riikides isegi kutsutud sisserändajaile selliseid teenuseid ei osutata.
Vene keele kasvav kasutamine näitab, et venelaste inimõigusi on riigivõim pidanud tähtsamaks põhiseaduse preambulas määratud kohustustest. See teadmine saab tiivustada venelasi nõudma oma emakeelele teise riigikeele õiguse andmist. Osa venelastest – võib-olla isegi väga suur osa – on veendunud, et eestlased on alati Vene alamad olnud ja neil on seega õigus ka nüüd eestlastele nõudmisi esitada. Seda arvamust võib nende hinnangul kinnitada tõik, et eestlastel osutus võimalikuks ajal 1721 kuni 1991 olla vaid 20 aastat Venemaast sõltumatu. Kõik Eesti raadio- ja televisioonisaated, mis püüavad takistada eestlaste ja eestlaste maa vägivaldselt taas Vene võimu alla sattumist, ei hakka kõigutama nende venelaste tõekspidamisi, kes Venemaa vallutuste üle uhkust tunnevad. Küll aga annab riigivõim venekeelse telekanali loomisega eestlastele taas märku, et venelaste end hästi tundmine on tähtsam kui rahvusliku iseteadvuse arendamine. Ent ometi peaksid nii riigivõim kui avalik meedia tajuma, et ilma rahvusliku iseteadvuseta oleks Eesti Vabariik aastal 1991 jäänud ennistatuks deklareerimata. On viimane aeg lõpetada vaikimine, mis on olematuks muutnud Punaarmee vastu võitlemise aastal 1944. Eesti julgeoleku kõige olulisem tagaja saab olla vaid oma vabaduse eest võitlemise üle uhkust tundev eestlane – ka siis, kui sangarlikult võideldes tuli suurele vaenlase ülekaalule alistuda.
Viienda kolonni tekitamise ja tekkimise parimaks heidutajaks saab olla venelastele teadmine, et 250 aasta vältel Vene võimu all elama sunnitud eestlased on alati olnud valmis oma eluõiguse eest võitlema ja ei lase kivistuda arvamusel nagu oleks NSV Liidu tehtud eestlaste vastased kuriteod ajalooline paratamatus, mis tuleb unustada. Heidutamise teemal on hea meenutada Mart Laari, kes — enne kui ta hakkas võimu aateist tähtsamaks pidama — kirjutas oma raamatus „Metsavennad”: „Seda imelikum on tõdeda, et 1988.a. „kuuma suve” järel oleme otsekui hakanud oma minevikku häbenema. Palju räägitakse eesti rahvale osaks saanud ebaõiglastest repressioonidest ning kannatustest, väga vähe aga võitlusest kannatuste toojate vastu. ... Kuidagi ebaviisakas on Eesti Vabariigi võimukandjatele meelde tuletada, et ajal, mil mitmed neist kõike unustades karjääriredelit mööda üles ronisid, langesid Eesti metsades viimased metsavennad, pandi kinni teisitimõtlejaid ning koolinoorte salaorganisatsioonide liikmeid.” Rahvusliku iseteadvuse olulist tähtsust rõhutab ka NSV Liitu kurjuse impeeriumiks nimetanud Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan, kinnitades: „Üle kõige tuleb tõdeda, et mitte ühtegi relva maailma relvistutes pole nii raske võita, kui vabade meeste ja naiste tahet ja moraalset julgust. See on relv, mida meie vaenlased tänases maailmas ei oma.” Eestlastel on sajandeid see relv olnud ja seda on vaja nüüdki kasutada — ka siis, kui teiste arvates selle kasutamine ei ole meile kasulik.
Harri Kivilo
