Siit kolumnist
Jüri Estami blog saab nähtavaks ka EWR veergudel.
http://raadiovabajyri.wordpres... Essee peamiste argumentide eeltutvustus 1. EV ja Venemaa Föderatsiooni vahelise riigipiiri lepingu allkirjastamine Moskvas 18. veebruaril on viga.
2. Jutt julgeolekulistest kaalutlustest ja viisavabadusest on kunstlik ja kõrvalise tähtsusega, arvestades sellega, mis tegelikult kaalul on.
3. Eestil on vaja hoida kompleksne küsimuste pakett lahtisena ehk endiselt üleval. Muidu ei sattu “üksnes” Eesti idaalad hundi kõhtu, vaid koos nendega ka võimalus rääkida kunagi tulevikus läbi Tartu Rahu kehtivuse, Eesti kodanike vastu toime pandud kriminaal- ja inimsusevastaste kuritegude, ning mitmete teiste oluliste küsimuste üle, seda siis omavahel ühendatud punktide paketina.
4. Seni kaua, kui Eesti valitsus (valitsused) hoiab (hoiavad) üleval nö. “pretensioonide” pakki, ei loovuta oma allkirja, ega ratifitseeri kõnesolevat või siis sellele sarnast lepingut, jääb püsti nõue või rida eestlastele olulisi nõudmisi, millega rahvusvahelised institutsioonid meid põhimõtteliselt aidata saavad, kui me nende poole vaid avalikult pöörduksime.
I. Allkirjastamine kahjustab meie võimalusi rahvusvahelise õiguse vallas ja haavab eestlaste väärikust Urmas Paet valmistub Eestile kirvehoobi andmiseks. Just nii kogevad paljud inimesed seda, mida välisminister mõne päeva pärast Moskvas teha kavatseb.
Kui mõned ühiskonnad on suure eneseväärikusetundega, ei ole keeruline minevik võimaldanud teistele selle sama asja täit väljaarendamist. Suurem osa ameeriklastest näiteks ei suuda unustada ega vist isegi lõplikult andestada 7. detsembrit kui päeva, mil Jaapani õhuvägi ründas Pearl Harborit kolmveerand sajandi eest.
Mina ei kuulu selliste inimeste sekka, kes arvavad, et rusikat tuleb igavesti taskus hoida. Selleks, et riikide suhted loksuksid heanaaberlikult paika, või siis vähemalt selleks, et need ei rivaalitseks, eksisteerib terve rida norme, rahvusvahelisi konventsioone ning moodustisi lepituse otsimiseks tsiviliseeritud teel. Mainit institutsioonid eksisteerivad selleks, et need leiaksid rakendamist. Meie peamised erakonnad ja välisministeerium ei tundu neist aga isegi kuulnud olevat. Sellest omakorda tulenevalt ei ole rahvusvaheline üldsus eestlastest, Eesti Vabariigist ja Eesti ajaloo sõlmküsimustest kuigi teadlik, igatahes mitte õiguslikul-juriidilisel ja rahvusvaheliste arbitraažikohtute tasandil.
Tulevast nädalast peale kinnistub 18. veebruar paljude eestlaste teadvusesse kui nurjatu päev. Mitte suure diplomaatilise saavutuse, vaid häbiteo päevana.
Kuigi sõlmitav riigipiiri leping kutsub avalikkuse patriootiliselt häälestatud osas esile ohu-, õudus- ja traagikatunnet, on suhteliselt vähesed püüdnud sõnadega arusaadavaks teha, mis tegelikult aset leiab. Üritan siis ise väljendada mis toimub, millist kahju see meile toob, kuidas oleksime pidanud käituma, ning kuidas on vaja talitada.
II. “Julgeoleku suurendamise” hüpotees ja viisavabadus on kõrvalised, võrreldes sellega, mis päriselt kaalul on
Poliitikahuviliste jaoks on nii mitu küsimust üleval seoses valitsuse kavatsusega allkirjastada EV ja Venemaa Föderatsiooni vaheline riigipiiri leping Moskvas 18. veebruaril, et see hajutab tähelepanu. Sellest, et see nii on, pole midagi juhuslikku. Üheks näiteks, seda siis väliminister Paeti harva ilmuvates selgituskirjades (vt. näiteks linnaosa lehte Nõmme Sõnumid, 6. sept 2013), on julgeoleku ja viisavabaduse küsimuste tähtsustamine. Kuid arvestades Moskva põhiolemust, mida perestroika tulek ja minek kahjuks ei muutnud, on jutt kõnesolevast lepingust kui meie julgeolekuriskide arvestatavast vähendajast paraku niru illusioon ning isegi enesepete. Ja viisavabadus Venemaaga – on see eestlaste seisukohalt prioriteetne küsimus? Ehk asi, mida me päriselt saavutada tahame? Me pole neid asju isegi tegelikult arutanud.
Vana võttega – hüüdega “vaata – siga lendab!” – juhivad Paet ja kogu valitsuskabinett välisministri selja taga tähelepanu eemale peamiselt.
III. Miks vaikivad ETV probleemsaadete toimetajad? Teatud mõttes monopoolses seisundis oleva avalik-õigusliku meediumi ERRi – mille omanikeks ja arvetetasujaks on maksumaksjad – peamiseks ülesandeks on lahata päevapoliitilisi sõlmküsimusi. Ilmselt paljud jagavad seda seisukohta. Nõnda arvata ja väljendada on mõistlik.
ETV – see peamine – hoidub riigipiiri lepingu küsimusega aga üldse tegelemast. Lausa fanaatiliselt, nagu see oleks hästi kõrvaline teema, mis kedagi ei huvitaks (selle asemel, et tunnustada allkirja andmise epohhilist tähtsust, mida see teemade ring endast kujutab, ausalt võttes). Selline olukord pole normaalne. Meie mõõdupuu järgi kolossaalse organisatsiooni ERR ajakirjanikud ei käitu nii, nagu teeksid nende õed ja vennad vabades ühiskondades, ja see paistab silma. Nüüd on kuri karjas käinud avaliku arvamuse küsimise ja kujundamise seisukohalt, sest diskuteerimise rong on läinud ja võimalus sihilikult maha magatud.
Nõnda et sai arvatud!
(Järgneb)
http://raadiovabajyri.wordpres...
