Mu ees on eestimustrilise kaanega raamat – järjekordne panus Eesti rahva saatust valgustava kirjanduse alal. Teose autor Helle Ajango Martin pärineb Võrust, kus minagi elasin 1941-44. Lisaks –autori ema, Irene Ajango, oli Võru teatri „Kannel“ näitleja, keda tundsin juba sealt ning kelle suurepärased lavakujud on mul tänini meeles.
Raamat on kirjutatud inglise keeles, sest teose sihiks on perekonna nooremate liikmete jaoks jäädvustada perekonna ajalugu, anda selle taustal ülevaade Eesti saatusest ning kirjeldada Ajangote pere teekonda Võrust kuni uue elufaasini USA-s. Aga nii on tükike eestlaste ajalugu tehtud kättesaadavaks ka teistele võõrsil sündinud eesti noortele, rääkimata ameerika lugejatest, kellele Eesti saatuse „miks?“ ja „kuidas?“ valgustamine on pidevalt vajalik. Raamat täidab seega mitut otstarvet – kõiki minu arvates hea eduga.
Raamatu avataktiks on ülevaade esivanematest ja autori lapsepõlvest Võrus 1930ndate alguses. Helgeid noorusaastaid tumestasid aga ema sagedased pisarad, mille põhjust lapse eest varjati. Alles 1988. a. kuulis autor, et ta emaema oli 1919 Valgas Eesti võimude poolt ilma kohtuotsuseta, selja tagant maha lastud! Üksnes välimuse järgi peeti noort naist ühe kommunisti abikaasaks… Kui karmide rataste vahel on Eesti rahvas pidanud kannatama!
Järgnevad peatükid kirjeldavad perekonna elu Võrus, isa Heinrichi tegevust sõjaväeametnikuna ja ema karjääri „Kandle“ teatris. See elu lõppes 1940. Algas raske aasta kommunismi all, mida vanemad eestlased veel hästi mäletavad – küüditamine, arreteerimised jne. Sõja alguses, 1941. a. Punaarmeesse mobiliseeritud isa sai õnneks läbi rinde tagasi tulla ning kuni 1944. a. augustini jätkus perekonnal Võrus enam-vähem rahuldav elu, nüüd Saksa võimu all. Siis aga tuli kodust jäädavalt lahkuda. Autori poolt nähtud tulekuma Võru kohal oli 11./12. augusti ööl toimunud vene õhurünnaku tulemus, mida minagi kaasa elasin (meie lahkusime Võrust alles järgmisel hommikul, mõni tund enne Punaarmee saabumist).
Tallinna kaudu viis meretee Ajango perekonna Saksamaale. Peale pikemaid vintsutusi leiti 1945. a. ulualune suures eestlaste DP-laagris Geislingenis. Elust ja tegevusest Geislingeni laagris 1945-49 annab autor suurepärase kirjelduse. See on eriti väärtuslik osa raamatust, sest põgenikelaagri õhkkonda on ilma detailse kirjelduseta teistel raske ette kujutada.
Vahepeal taandus tagasipöördumine kodumaale üha enam soovunelmaks ja ees seisis uus rännak veelgi kaugemale. Sügisel 1949 jõuti New Yorki ning siit edasi saadeti perekond ühte tallu Vermonti osariigis. Suur oli aga pettumus, kui nad seal end peaaegu teoorja seisuses leidsid – raske töö, mille tasuks oli ainult toit ja ühetoaline korter viieliikmelisele perele! USA oludes lausa ennekuulmatu asi. Eestlastest tuttavate abiga pääsesid nad 1½ kuud hiljem tulema. Siirduti Indianapolisse, kus tänu vanemate ennastsalgavale tööle rajati uus, püsiv kodu.
Seda elufaasi – laste täisealiseks sirgumist, nende kooliteed ja oma perekondade loomist – kirjeldavad mitu huvitavat peatükki. Liigutav on jutt vanemate surmast (isa 1984, ema 2007). Nad puhkavad eestlaste matusepaigas Indianapolise kalmistul. Oma sidet Eestiga rõhutab autor pidevalt, olles koos ameeriklasest abikaasaga palju kordi Eestit külastanud alates aastast 1973. Samasugused eestimeelsed on ta kaks venda.
Raamatut illustreerivad ligi 50 haruldast fotot ja –tähelepanuväärselt! – rida autori luuletusi eesti ja inglise keeles. On mul ka kriitikat raamatu kohta? Vähe küll. Paaris kohas tundub tõlge eesti keelest inglise keelde liiga sõna-sõnaline ja rohkete sugulussidemete kirjeldus vast liiga detailne. Aga ehk on neilgi oma ülesanne – pakkuda muulastest lugejaile tavalise teksti kõrval ka etnilist „liha ja verd“.
