Madis Aesma
Forte peatoimetaja
http://forte.delfi.ee/news/ajalugu/uus-pusletukk-franklini-arktika-ekspeditsiooni-hukule-leiti-veel-uks-voimalik-pohjus?id=79200464
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus
Terror jäävangis. George Backi sketš 19. sajandist.Toronto Public Library.
Michigani ülikooli professor Russell Taichmani teooria järgi võis enam kui 170 aastat tagasi toimunud ekspeditsiooni liikmete hukkumisele kaasa aidata haruldane Addisoni haigus.
Aastal 1845 Suurbritanniast Arktikasse seilanud ekspeditsiooni kõigi meeskonnaliikmete huku põhjuseid on välja pakutud igasuguseid: skorbuut, pliimürgitus, tuberkuloos, näljasurm, toidumürgitus, surnuks külmumine. Michigani ülikooli stomatoloogiaprofessoril ja põlisel Arktika-fännil Russell Taichmanil on nüüd lisada veel üks selgitus: ta arvab, et meremeeste hukkumisele võis kaasa aidata tuberkuloosist välja arenenud Addisoni tõbi (teise nimega pronkstõbi).
John Franklin asus Suubritanniast teele aastal 1845. Meeskonna koosseisus oli kaks laeva ning 129 meeskonnaliiget. Selle saatus on olnud üks merendusajaloo suurimaid lõpuni lahti selgitamata küsimusi, kuna keegi pole ikka veel päris sajaprotsendiliselt kindel, mis meestega juhtus ja nad hukutas. Uusi teooriaid lisandub tihti, nii ka nüüd. Võib öelda, et vanu ei kummutata, vaid pigem täiustavad lisanduvad teooriad üldpilti.
Reisusihiks oli neile Loodeväil
Merereisi eesmärk oli Loodeväila täpne kaardistamine ja läbimine. Tegu on mereteega Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani vahel, mis läbib mitmeid Põhja-Ameerika mandri põhjaranniku lähedal asuvaid väinu. Praeguseks on selge, et Loodeväila kasutamine on laevanduse seisukohalt keeruliste jääolude tõttu väga ebapraktiline, aga 19. sajandil seda ei teatud ning Loodeväilast loodeti head, tulusat kaubateed, mida mööda saanuks vähese vaevaga Suurbritanniast Aasiasse seilata.
Laevad jäid Kuningas Williami saare juures (kaardil tähistatud) jäävangi.
Igatahes jäid Franklini hästivarustatud ja moodsad laevad väila otsides 1846. aastal põhja pool polaarjoont tänasele Kanadale kuuluva Kuningas Williami saare juures jäässe kinni. Saarel ja selle ümbruses veedeti kokku poolteist aastat oodates, mil karmid tingimused järele annavad ja laevad jääst vabanevad. Ent seda ei juhtunud ning 1848. aastal jätsid tolleks hetkeks veel elus olevad mehed (neid oli 105) laevad maha ning asusid jalgsi teele lõunasse, lootuses jõuda tsivilisatsioonini või siis vähemalt mingit söögipoolist ja arktilistest oludest inimsõbralikumaid tingimusi leida. Nii selgus ekspeditsiooni poolt maha jäetud kirjadest. Edasine on aga segane.
Kõvad, kuivad, mustad suud
Kindel, on see, et mehed eluga ei pääsenud ja kogu ekspeditsiooni koosseis jäi kadunuks. Esimesed vihjed meeste saatuse kohta jõudsid Franklinit otsima läinuteni tänu põliselanikele inuittidele. Siis kuulis šotlasest maadeavastaja ja kirurg John Rae nende käest umbes 35-40 valgest mehest, kes olid Backi jõe suudmes nälga surnud. Teised inuitid rääkisid lisaks, et meremehed olid enne surma viimases hädas veel kannibalidekski hakanud. Hiljem kogunes põliselanikelt ekspeditsiooniliikmete kohta teisigi meenutusi ja neist käis läbi, et valged mehed olid "kõvade, kuivade ja mustaks tõmbunud" suudega.
Russell Taichman otsustas natuke lähemalt vaadelda erinevaid seni välja käidud teooriaid, mis meeskonnaliikmete huku põhjusena välja on toodud ja seda, kuidas need põhjused võiksid suuõõnes toimuvat ja selle väljanägemist mõjutada. Miks võisid meestel sellised suud olla?
Taichman ja Mark MacEachern Michigani ülikooli terviseteaduste raamatukogust võrdlesid meeskonnaliikmete säilmeist leitud haigusnähte teadaolevate haigustega ja analüüsisid kokku 1718 meditsiinilist tsitaati. Üllatuslikult hakkas analüüsi jooksul üha enam ja enam esile kerkima haigus, mida varem polnud üldiselt meeste surma põhjuseks peetud - Addisoni tõbi. See on haruldane krooniline hormoonsüsteemi haigus, mille puhul neerupealised ei tooda piisavalt steroidhormoone.
Haigus võib areneda tõsiseks Addisoni tõve kriisiks, kirjutab kliinik.ee ja sellega võivad kaasneda väga madal vererõhk ja kooma, kriis võib lõppeda kiire surmaga. Üks väliseid sümptomeid on ka hüperpigmentatsioon ehk naha tumenemine. Sealhulgas muutuvad tumedamaks ka need piirkonnad, millele valgus ei lange - igemed ja põskkoobas näiteks.
Tõve põhjuseks on adrenokortikaalpuudulikkus, mis võib tekkida autoimmuunhaiguse või nakkuse tagajärjel. Haiguse ravi on pidev ja eluaegne.
"Tollal oli Addisoni tõve peamiseks põhjustajaks tuberkuloos," ütles Taichman. "Tänapäeval on selleks peamiselt immuunsuspuudulikkus."
Mitmed põhjused koos
Kolme meremehe säilmetel, kes surid ekspeditsiooni algjärgus ja maeti ühele väikesele saarekesele enne seda, kui laevad maha jäeti, avastati tõepoolest tõendeid tuberkuloosist. Paljude meeste luudest on leitud ka pliimürgituse jälgi ja ka skorbuut oli tollal meremeeste seas üsna sage haigus.
Seega ütleb Taichman, et meeskonna hukkumisel oli kokkuvõttes mitmeid erinevaid põhjusi, kuid Addisoni tõve esinemine sobib seniste teooriatega hästi kokku ja oli üks mitmest asjaolust, mis meremehed hukutas.
Üks Franklini laevadest, Erebus, sonaripildil pärast vraki leidmist 2014. aastal. Terrori vrakk leiti eelmisel aastal. Reuters
Addisoni tõve käes kannatavate inimeste organism ei suuda naatriumitaset reguleerida, neil tekib vedelikupuudus ja nad kaotavad kiiresti kaalu isegi siis, kui toit on saadaval. Need kaks välist sümptomit võivad olla põhjuseks, miks meremehed sedavõrd omadega läbi ja närused välja nägid, kui inuitid neid kohtasid.
"Skorbuut ja plii võisid Addisoni tõve progresseerumisele kaasa aidata, aga minu hüpotees ei ole siiski neist eeltingimustest täielikult sõltuv," ütles Taichman. "Tuberkuloosi-Addisoni hüpotees aitab meil aga üht suurimat müsteeriumit Arktika uurimisloos sügavamalt mõista."
Taichmani huvi Arktika vastu pole juhuslik, vaid sai alguse juba lapseeas ning teadlane on piirkonnas palju matkanud ja kajakitanud. Paari viimase aasta jooksul on temast saanud osa tillukesest, aga kirglikust Franklini ekspertide võrgustikust. Nood uurivad vanu dokumente, peavad konverentse, jagavad infot ja muudkui mõistatavad, mis siis ikkagi eksperditsiooniga juhtuda võis. Franklini ekspeditsiooni kohta käiv teadusartikkel ilmus ajakirjas Arctic, vahendab ScienceDaily.
