Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ilmus Eesti Eruohvitseride Kogu väljaandel endise Eesti Kaitsejõudude Peastaabi ülema asetäitja ning rahvusvahelise julgeolekupoliitika doktori Jüri Kadaku raamat „Teine okupatsioon. Algus ja lõpp“.
Viieosalise raamatu sissejuhatuses on viidatud, et 20. saj. ründas NSVL 5 korda Eestit, et teda okupeerida ja annekteera ja 1944. a ei olnud saatus meie poolel ning Eesti okupeeriti ligi pooleks sajandiks. 1991. augustisündmuste ajal toimus üldrahvalik vastupanu, mis tagas Eesti taasiseseisvumise. Kolmel korral tegid Eestis elavad venemeelsed kodanikud katse luua nn venekeelne Narva-äärne vabariik, mis ebaõnnestus.
Eestist kui ennesõjaeelsest Eesti Vabariigist on palju kirjutatud, kuid 1944–1995 aastate kohta ja selle ajal toimunud vabadusvõitlusest ei ole terviklikku käsitlust ning autor üritab siin selle tühja koha täita.
Raamatu esimeses osas käsitletakse 1944. a sõjasündmusi ja seda, kuidas väike Eesti üritas leida võimalust oma iseseisvuse taastamiseks selles suurriikide vahelises konfliktis. Sellest, millest lähtus Jüri Uluots, kui ta kutsus rahvast ja eesti sõdureid üles osutama vastupanu ning mitte lubama Punaarmeel teist korda okupeerida Eestit.
Autor kirjutas, et Narva ja Sinimägede kaitselahingud toimusid saksa inseneride poolt taastatud 1922–1940 rajatud Laidoneri liinil. Samas on kajastatud viiepäevast Eesti Vabariiki (18.-22. sept. 1944) ning on antud hinnang nõukogude poolel sõdinud 8. Eesti Laskurkorpusele.
Raamatu esimese osa lõpus ja teises osas käsitletakse nõukogude okupatsiooni ja annektsiooni perioodi (1944–1991), kus nõukogude relvajõud surusid veriselt maha vabadusvõitluse jätkusõja Eesti metsades ja soodes ning kindlustasid okupatsiooni ja valmistusid läänesuunaliseks invasiooniks. Autor kirjutas, et peale metsavendade vabadusvõitluse maha surumist algas veretu võitlus oma iseseisvuse taastamiseks alates Balti Apellist ning Laulvast revolutsioonist.
Kolmas osa käsitleb „Kolmepäevast“ sõda (19-21 august 1991) nõukogude relvajõudude, KGB ja neid toetava Interliikumise vastu ja Eesti taasiseseisvumist 20. augustil 1991.
Neljandas ja viiendas osas käsitletakse eesti-vene läbirääkimisi okupatsiooni lõpetamiseks ehk vene vägede täielikuks lahkumiseks Eestist neis tingimustes, kus toimus äge sisepoliitiline võimuvõitlus põhiseadusliku korra ja Eesti välis- ning julgeolekupoliitiliste suundade valikuks ja sellest, kuidas ehitati tänase Kaitseväe ja Kaitseliidu vundament.
Viiendas osas käsitletakse neid kuritegusid ja kahjusid, mida nõukogude okupatsioon oma kohalviibimisega tekitas. Raamat lõpeb sellega, et peale viimase vene sõjaväelase lahkumist asus Eesti läänelikule arenguteele liitumiseks NATO ja Euroopa Liiduga, mis realiseerus kümme aastat hiljem, 2004.
Raamatus on ka oma koht vabadusvõitluse veteranidel, kes olid sunnitud sõdima võõras vormis Eesti eest, sest tookord teist võimalust ei olnud. Selle kinnituseks oli sõdurivanne, mis anti Eestile. Koostöö sakslastega oli ajutine ning paratamatu partnerlus nagu sõdades paraku on juhtunud. Need, kes sellele järgnenud repressioonidest ellu jäid, osalesid Eesti taasiseseisvumisel, 1991. a augusti „Kolmepäevases sõjas“ ja asusid mõneks ajaks teenistusse taasloodud Kaitseväkke, et taastada Eesti Kaitseväe traditsioonide ja aidata kaasa isamaalisele kasvatusele.
Raamat on saadaval Eesti Eruohvitseride Kogu kaudu ja tuleb lähiajal müügile raamatukaupluste keti Apollo vahendusel. (JK)
