„Seisata, aeg“ on „Vabariigi lapse“ otsene jätk. Autor jõuab septembris 1944, kaks päeva enne Punaarmee saabumist, Tallinnast lahkunud laeval Saksamaale. Pere – ema, kaks poissi ja vanaema – suunatakse Ida-Sudeedimaale, kus viimasel sõjatalvel töötati vabrikus. Läheneva Punaarmee eest tuleb jälle põgeneda läbi Tšehhimaa, üle Praha ja Pilseni, kuni jõutakse kindral Pattoni ja tema 3. armee kaitse alla. Kui ameeriklased oma väed Tšehhist välja tõmbavad, võetakse baltlased kaasa ja tuuakse Saksamaale. Esimeseks peatuskohaks on Regenburg, kus ameerika sõjaväevõimu juures töötav eesti mereväeohvitser Hans Werner Puurand aitas mitmel viisil kaasa Grabbide käekäigule ja kui Geislingeni rajati eesti põgenike suurlaager, hoolitses selle eest, et Grabbid sinna üle viidi.
Geislingenis asus üle nelja tuhande eestlase. Sellest kõigest on raamatus juttu. Suurt tähelepanu on osutatud Geislingeni Eesti Gümnaasiumile. Sellele ja selle õpilastele on pühendatud koos 24 fotoga ligi sada lehekülge. Hellar Grabbi lõpetas selle kooli, olles õppinud seal neli aastat.
Kevadel 1949 avanes võimalus siirduda Ameerikasse, kus esimeseks elu- ja töökohaks sai New Jersey osariigis asuv hiigelsuur Seabrook Farms tuhandete töölistega, nende seas 800 eestlast. Ka Seabrookist on raamatus juttu. Farmist siirdus Grabbi Missouris paiknevasse William Jewell Kolledžisse, mille tudengite keskkond avaneb raamatus. Kolledž lõpetatud, läheb Grabbi New Yorki, kus elab peaaegu kümme aastat.
1960. aastate algul siirdus Hellar Grabbi elama Washingtoni, millest ja ta raadiotööst „Vaba Euroopa“ eesti saadetele, samuti ta viibimistest Torontos kultuuriajakirja „Mana“ toimetamise ja trükkimisega seoses, lubab ta pikemalt kirjutada oma järgmises, arvult neljandas mälestusteraamatus „Neli presidenti“.
Teos „Seisata, aeg!“ tuleb müügile „ Vaba Eesti Sõna“ talituses ja seda ning kaht eelmist Grabbi mälestuste raamatut saab tellida ka otse autorilt telefonil 703-660-6169.