Et ligi kolm aastat oli möödunud mu viimasest sünnimaa külastamisest, oli aeg taas Eestisse rännata. Reisiplaane tehes selgus, et Tallinna jõudmiseks on nüüd võimalik kasutada uusi lennuliine. Kui kümmekond aastat tagasi oli meie põhjanaabrite Finnair pea monopoolne lennufirma Põja-Ameerikast Eestisse jõudmiseks, siis tänaseks on asunud eestlasi teenindama mitmed Ida-Euroopa lennuliinid. Kahest viimasel aastal Tallinnaga ühenduse loonud — Poola ja Tshehhi lennufirmast valisin viimase. Chech Airlines on lennanud üle ookeani juba aastaid. K.a. aprilli lõpust alustas see kompanii lendusid Praha ja Tallinna vahel. Eesti passiga sõites ei ole vaja Tsehhimaale sisenemiseks isegi viisat. Kanada passi omanikele vormistatakse viisa posti teel Tshehhi Ottawa saatkonnas nädalaga. Torontos asuvas Tshehhi esinduses varustati mind rikkaliku turismimaterjaliga ja soovitati kindlasti teha Prahas vähemalt nädalane vahepeatus.

Otse Euroopa südamesse

5. mail haaras Chech Airline Airbus 310 mind oma mugavasse embusse. Pärast lühikest vahemaandumist Montrealis tõusis pea 100%-liselt täis teraslind taas, et võtta suund Euroopa südamesse, kultuurilinna Prahase. Reisijatest moodustasid tshehhid ja slovakid ca 90%.Teenindus oli kakskeelne ja Montrealis isegi kolmkeelne. Toit oli esmaklassiline, traditsioonilise ameerika ajaviitefilmi asemel pakuti vaatamiseks tshehhi klassikat. Milline võimalus end juba pika lennu ajal harida kultuuriliselt! Praha tervitas meid erakordse kuumalainega, lennuväljal ootas mind „oma mees Prahas”, sealses Euroopa Rahvusvahelises Baptisti Seminaris töötav ja doktorikraadiks valmistuv endine Eesti Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Toivo Pilli. Kogenud mehena soovitas ta taksosse istudes hinnas eelnevalt kokku leppida. Sealse krooni ja meie dollari vahekord on 20:1.

Paaripäevane vahepeatus Prahas andis ainult põgusa pilgu sellest vanast kultuurikeskusest, mille ilu peaks iga lugeja küll ise nägema. Piirdun siinkohal vaid paari ääremärkusega.

Eesti Vabariigi Suursaatkond asub kuulsa Karli silla südalinnast väljuvas otsas. Juba sillal seistes võib näha meie armast trikoloori umbes 400 m kauguselt. Paljude kevadise üleujutuse märke kandvate majade hulgas jätab vastremonditud EV saatkonna hoone suurepärase mulje.

Eesti kogukond Prahas on veel kujunemisjärgus, ent eestlaste turism Prahasse vilgas. Ega muidu ei näeks paljudes valuutavahetuskohtades Eesti krooni kurssi kõrvuti paljude teiste maade omadega. Praha vanalinn on suurem ja paremini korrastatud kui meie armas Tallinn. Miks? Prahas olid ka kommunistliku korra ajal võimul oma rahvusest kommunistid, aga Tallinnat haldasid lisaks eestlastele võõrrahvad. Pool sajandit sama maailmakorda on aga jätnud nii Tallinnale kui Prahale mõningaid samu äratuntavaid märke. Sellest hoolimata teevad kultuurivaramu rikkus, hästi väljaarendatud turismiäri ja suhteliselt odavad hinnad Prahast põhjaameeriklaste ühe ihaldatuma turismimeka. Läheksin sinna kindlasti tagasi ja siis juba pikemaks ajaks.

II maailmasõja lõpupäeval, 8. mail lendasin edasi Tallinna poole Boeing 737-ga. Tallinnasse lendavad eestlased torkasid Praha lennuväljal silma oma ülimoodsate sidepidamisvahenditega. Nad tegutsesid toimekalt oma mobiiltelefonide, sülearvutite ja muude tehnikaimedega. Jah tõesti, Eesti tiigrihüppe märke on näha väljaspool kodumaadki.

Õunapuude õitsemise ajaks Eestisse

Lendasime üle viie riigi territooriumi. Kahetunnise õhulennu sisse kuulus ka korralik eine. Seda lendu ei anna kuidagi võrrelda paarikümneminutilise õhuakrobaatikaga Helsingi ja Tallinna vahel. Riia kohalt pöördus lennuk Läänemerele. Näen Eesti rannajoont ja meie saari. Kogu loodus on varakevadises värskes roheluses. Tallinna lennujaama hoone on nüüdseks avatud ja jätab igati kaasaegse mulje. Moodne lift sõidutab meid korrus allpool asuvale parkimisplatsile. Ja seal astume vastu päikeses sillerdavale Ülemiste järvele. Ülemiste vanake näib järve ikka veel hoidvat oma haardes, sest Tallinna lõplik valmimine nihkub ikka kaugemasse tulevikku.

Ette rutates ütlen: Tallinn astub hoogsate sammudega Euroopa tuntumate turismilinnade hulka. Sellest annab tunnistust asjaolu, et viimastel aastatel on enamus suuremaid Läänemerel ristlevaid lõbusõidulaevu teinud peatused Tallinnas. Sel aastal peaks külastama Tallinna ca 250 suurt turismilaeva. Ja küllap juba turismifirmad teavad, kuhu viia oma rikkaid kliente! Nii peabki Eesti pealinn tegema kõige muu kõrval pööraseid pingutusi ka turismi arendamise nimel.

13 aastat on möödunud meie pere lahkumisest Tallinnast seoses tööle tulekuga Torontosse. Mõned suhtusid meie ümberasumisse avaliku või varjatud kriitikaga. On aga siiani meeles ühe sõbra ilus soov: „Ärge kunagi unustage laulu „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad...”. Nüüd olengi just õunapuude õitsemise ajal Eestis! Nad õitsevad muidugi igal kevadel, kuid mitte ainult nemad — õitsele on puhkemas ka meie rahvas. Näen ka, kuidas meie vanema põlve kuivamise märke näitavatel okstel tärkavad uue lootuse õied. Vanem põlvkond on andmas teed uuele, kelle suhtes meil peab olema arusaamist ja mõistvat meelt. Eriti meil, kes vaatame sündmustele Eestis eemalviibijaina.

Loomulikult ei peatu ma ühes paljudest Tallinna moodsatest hotellidest või oma noorte sugulaste euroremonditud kodudes. Mu isiklik eesmärk on olla võimalikult palju koos selle inimesega, kes minu heaks on andnud kogu oma elu — emaga.

Kuidas elab eesti pensionär?

Ema esindab seda generatsiooni, kes kasvatas eestlaste põlvkonda „Egiptuses”. Vihjan siin Piibli loole juutide vangipõlvest Egituse vaarao all ja nende vabanemisest. Temaealised on jõudnud küll välja „Egiptusest“, kuid „tõotatud maa õnnistused” ei kuulu neile mitte alati. Nende kodudes pole moodsat mööblit, kõige kaasaegsemat tehnikat ja nad ei sõida moodsate autodega. Aga nendes endis on säilinud midagi, mida ei saa osta raha eest — soe inimlikkus ja üksteist toetav sõbralikkus. Nad ei nurise selle üle, et eelmises süsteemis kogutud hoiused kaotasid oma väärtuse ja mõistavad, et just neil tuleb maksta vabaks saamise hinda. Uut elulaadi ja vabadust maitsevad noored, selle eest tasub vanem põlvkond.

Tänapäeva klantstrükis ilmuv eesti ajaleht on küllaltki kallis, pensionär seda igal päeval endale lubada ei saa. Aga et lugeda seda tahaks ja interneti ühendust pole, siis ilmutavad pensionärid selles osas leidlikkust ja kasutavad arukat moodust. Leht liigub kodust kodusse vahel isegi paar nädalat. Ja nii viiaksegi ajaleht sõbrale kätte isiklikult. Sinna juurde kuuluv väike füüsiline koormus jalutuskäigu näol ja suhtlemisvõimalus (ühiste rõõmude ja murede jagamine) välistavad tervisevõimlemise ja psühholoogi konsultatsioonide vajaduse. Kasu mitmekordne!

Teatmiku „Elu Eestis 2002” andmeil oli Eestis 2001.a. 297.363 pensionäri, kes said vanaduspensioni.

Riiklik vanaduspension on kasvanud 1996.a. 930 kroonilt kuus 2001. aastaks 1552 kroonile kuus. Nüüd on see muidugi kõrgem.
(Järgneb)

Arvamus

TRENDING