Taas Tallinnas
Viru väljaku kant on üks suur ehitustander. Vana tuntud „Viru“ saab juurdeehituse, et vastu võtta sellele hotellile orienteeritud, peamiselt soome turiste. Tallinna linnatransport on aga vahepeal astunud suure sammu edasi bussiliikluse hea organiseerituse osas, paistes silma täpse sõidugraafikust kinnipidamise ja ajakohaste mugavate bussidega.
15. mail tähistati pidulikult Tallinna linna päeva, mis algas puhkpillikontsertidega. Linnapea Edgar Savisaar avas sümboolselt linnavärava ja kutsus Toompealt tuleva peaministri Juhan Partsi linnapäeva pidulikule avamisele Raekoja platsile. Ülirikkalikku päevakava on võimatu kirjeldada. Päev lõppes suure rahvuskontserdiga Raekoja platsil. Miks just rahvuskontsert? Turukonjuktuurist tingituna tuleb paljudel eesti noortel lauljatel rahvusvahelise tunnustuse saavutamiseks laulda inglise keeles. Linnapea korraldusel pidid aga Tallinna päeva laulud lauldama koos rahvaga ja ainult puhtas maakeeles. Esinesid kõik eesti armastatumad solistid — vanemad ja nooremad. Rahvas kasutas erilaulikut, mis sisaldas tuntud laule aastakümneid tagasi toimunud Aarne Oidi lauluvõistlustelt. Orkestrit juhatas maestro Peeter Saul. Meie rahvas armastab laulda ega pole sellest traditsioonist kunagi loobunud. Kulminatsiooniks kujunes pisarateni liigutav Kustas Kikerpuu laul „See kaunis maa on minu kodu...“. Väliseestlasele on eriti paljuütlevad selle sõnad: „Ja kui ma käin ka võõraid radu, siis hinges kõikjal sind kannan ma — mu kodumaa....“. See lauluõhtu ühendas erinevaid eestlaste põlvkondi suurejooneliseks ja unustamatuks rahvuslikuks ürituseks.
Tänases Eestis on märgata jõudsalt keskklassi tekkimist. Erastamise ja ärastamise järgselt kerkinud ülirikaste linnaosadele on lisandumas mitmed uued elamurajoonid Tallinnas ja äärelinnades just keskklassile. Nägin selliseid Kalamaja linnaosas ja Laagris. Laagri majade hinnad on kuskil 2–3 miljoni krooni piires. Eesti tõenäoline astumine Euroopa Liitu 2004.a. toob kindlalt kaasa kinnisvara hindade tõusu.
Välisinvesteeringud Eestisse jätkuvad. Suuremates ja ka väiksemates linnades avatakse ikka veel hiigelsuuri kaubanduskeskusi. Ja imede ime — ostjaid on nendes küllalt! Õismäe külje all kolm aastat tagasi avatud uhke supermarketi lähedusse ehitati veel teine, ja mõlemad püsivad konkurentsis. Need suurkompleksid on sisustatud tehnika viimase sõna järgi, kust võid korraga osta kõike eluks vajalikku — alates sõiduautost kuni saunavihani (vali kas kase- või kadakaviht). Paaritunnine „shoppimine“ väsitas ja veenis mind selles, et väga raske on leida Torontos kaupa, mida Eestis ei oleks. Kahe raske kohvri ja paberraha asemel olgu Eestisse minnes kaasas paar plastikkaarti. Vahelduseks tassike ülimaitsvat espressokohvi ja paar hõrgutist, mis maksid kokku 30 krooni.
Kohtudes oma kunagiste koolikaaslastega märkasin tunduvat rahulolu tõusu nende hulgas, kes on säilitanud oma töökohad ja lisaks palgale saavad ka juba varajast pensioni.
Julgustavalt mõjub viimastel aegadel laste sündivuse tõus, olgu küll, et tagasihoidlik.
Autodest
Kui eestlased pidid ligi pool sajandit leppima ainult paari õnnetu vene automudeliga, siis järsku avanes nende ees kogu maailma autoturg. Eesti mehele on auto sama tähtis kui mustlasele hobune. Millist autot siis ostetakse? Kui Eestis midagi uut ette võetakse, siis püütakse seda teha mitte minevikku, vaid tulevikku (või vähemalt olevikku) arvestades. Odavat uut ei taheta osta, kallist uut ei jõua osta, keskmist uut ostavad vähesed. Targem on osta siis hea nimega ja vastupidav pruugitud auto. Seda tüüpi auto (Volvo, BMW, Audi jne.) keskmine vanus Tallinna tänaval on ca 10 aastat. Ja näiteks kümme aastat vana Volvo maksab umbes 10.000 CADi. Kindlustushinnad on suhteliselt odavad. Põhja-Ameerikast tulnud inimesele on harjumatu näha tänavatel vuramas nii palju luksusautode hulka arvatud Euroopa autosid. Tegelikult on need enamasti eakad ja hea tehnilise taibuga eestlaste endi poolt korda tehtud.
Viibisin ka Tallinna Kalju Koguduse aastapäeval, kus täpselt 25 aastat tagasi toimus minu ametisseseadmine. Hea oli meelde tuletada neid aegu ja rõõmustuda koguduse arengu üle. 2002.a. sai see parun Üxkülli poolt ehitatud baptistide „kivikirik“ 100 aastaseks.
Lapsepõlveradadel
Viimane pühapäev ja nädal kulusid Läänemaale ja Hiiumaale. Jumalateenistused Keilas ja Haapsalus, kus toimus üle-eestiline meeste laulupäev, sealt viis laev armsale lapsepõlvemaale Hiiu saarele, kus oli plaanitud paaripäevane puhkus venna suvekodus Kassaris. Puhkasin ja ei puhanud ka. Kassari turismipoest sain osta vaimuka Hiiumaad tutvustava Douglas Wellsi raamatu „Jänki seiklused Hiiumaal“ („In Search of the Elusive Peace Corps Moments“), mida soovitan siinkohal kõigile lugemiseks.
Suurim elamus oli täielik eraldumine neljaks tunniks vanaema kunagise talu maadele, kus püüdsin meenutada 1944.a. oktoobrikuu sündmusi. Sõjamöllus hävis mu vanaema talu koos kõigega, mis oli sees. Rootsi me ei põgenenud, kuigi olukord oli troostitu: kogu vara läinud, isa oli venelaste poolt arreteeritud ja nii vaatas mu 28-aastane noor ema oma kahe pojaga (4-aastane ja 4-kuune) vastu tundmatule tulevikule. Jumala teed on tõesti seletamatud. Nüüd istusin taas seal vaevumärgataval varemehunnikul, lugedes imeilusas maikuu päikesepaistes vabal Eestimaal ameeriklase Robert Shulleri raamatut „Turning hurts into hallos and scars into stars“. Kas ei ole imeline kokkusattumus!? Varemeist on kerkinud üles uus elu; armid on muutunud tähtedeks.
Teen seal oma elu ilusaima foto: vähemalt 80-aastane kuivanud pirnipuu on ajanud välja uue elusa oksa, mis on täidetud värskete lumivalgete õiekobaratega.
Mina ruttan aga tagasi Torontosse, kus 1. juunil tähistame oma abielu 35. juubelit. Tallinnast lendan välja pühapäeval, 1. juunil kell 8.25 hommikul ja maandun Torontos samal päeval kell 4 peale lõunat.Selle aja sisse kuulub ka neljatunnine vahepeatus tuntud Prahas.
Ümisen aga ikka veel lauluviisi „Ja kui ma käin ka võõraid radu, siis hinges kõikjal sind kannan ma — MU KODUMAA.
Uus tee uuenevasse Eestisse (3) (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Jänki seiklusi tahetakse lavastada
Käesoleval aastal eestikeelses tõlkes ilmunud Douglas Wellsi raamat “Jänki seiklused Hiiumaal” on pälvinud palju tähelepanu, kuid ikka ja jälle tuleb seda taas teha.
Endine Kuressaare Linnateatri direktor Väino Uibo on pöördunud Kärdla linnavalitsuse poole ettepanekuga lavastada Wellsi raamat kas tervenisti või osaliselt. Uibo on valmis kirjutanud 34 lehekülge stsenaariumi, millega linnavalitsus ka tutvuda sai.
Linnapea Ants Vahtrase sõnul oli Kärdla linna seisukoht selline, et miks mitte? “Küsimus on praegu aga finantseerimises. Väino Uibo soovib tüki lavadele tuua juba käesoleval aastal,” rääkis Vahtras Hiiu Lehele.
Douglas Wells näeb ise juba pikka aega vaeva, et tema seiklused Hiiumaal jõuaksid filmilinale, seni tulemusteta.
Käesoleval aastal eestikeelses tõlkes ilmunud Douglas Wellsi raamat “Jänki seiklused Hiiumaal” on pälvinud palju tähelepanu, kuid ikka ja jälle tuleb seda taas teha.
Endine Kuressaare Linnateatri direktor Väino Uibo on pöördunud Kärdla linnavalitsuse poole ettepanekuga lavastada Wellsi raamat kas tervenisti või osaliselt. Uibo on valmis kirjutanud 34 lehekülge stsenaariumi, millega linnavalitsus ka tutvuda sai.
Linnapea Ants Vahtrase sõnul oli Kärdla linna seisukoht selline, et miks mitte? “Küsimus on praegu aga finantseerimises. Väino Uibo soovib tüki lavadele tuua juba käesoleval aastal,” rääkis Vahtras Hiiu Lehele.
Douglas Wells näeb ise juba pikka aega vaeva, et tema seiklused Hiiumaal jõuaksid filmilinale, seni tulemusteta.
Arvamus
TRENDING
