Öeldakse, et ajalugu kordub. Sageli vaid suusoojaks, sest nii on enne öeldud. Varemöeldut on alati tark korrata, siis jätad endastki targa mulje. Juhtub aga ka, et kulunud käibefraas lausa kargab sulle näkku ja kinnitab, et asi ongi nii. Siinkirjutajaga see igatahes juhtus.
Uskuge või mitte, reporter veetis läinud nädalal paar mõnusat tundi Liivimaal. Maa ise on ammu lakanud kandmast seda nime, seal räägitud keelt valdavad vaid üksikud teadlased. Sellest maast kirjutas 13. sajandil Läti Henrik ja 16. sajandil Balthasar Russow. Neid kahte nimetatakse kroonikuiks. Nüüd, 21. sajandil, peibutab korduv ajalugu reporterit sama tiitliga.
Kogu asi algas üsna igapäevaselt ja proosaliselt. Läti pensionärid tulevad neljapäeviti oma majas paariks tunniks kokku, et isekeskis endisi aegu meenutada ja kontrollida, kes veel rivikõlbulik. Et eesti omad on hetkel n-ö kahe maja vahel (üht pole enam ja teist pole veel), siis kutsuvad lahked lõunanaabrid neid aeg-ajalt külla. Käesoleva aasta 18. mai juhtus olema see neljapäev, mil reporter puhtast inimlikust uudishimust oma nina üle ukse pistis ja avastas, et kahe rahvusgrupi koostöö sobib suurepäraselt, kui leidub õigeid sobitajaid.
Külalisi oli paarikümne ringis, kaks laudkonda. Võõrustajaid vaid pisut enam, kuid nende külalislahkus ületas ootused. Suurel ekraanil lehvis meie armastatud trikoloor, selle all tervitussõnad ,,Labrit draugi“, mis ei tohiks vajada tõlkimist. Paaritunnine koosistumine oli jagatud kaheks: esimesel serveeriti suppi, teisel praadi. Supp oli võõrustajate, praad külaliste poolt. Ole kannatlik, hea lugeja, selle lause teine pool saab kohe lahti seletatud.
Supp oli nagu supp ikka: toitev ja maitsev, head rukkileiba sai kõrvale hammustada. Kohv ja küpsised lisaks, mõnus jutt magustoiduks. Ah et milleks siis veel praad? Kõht oli oma osa saanud, praad oli mõeldud vaimutoiduks ja selle oli valmistanud igauni-tõugu meisterkokk Tõnu Naelapea. Tõnu paluti kõnepulti ja kogu teise tunni oli jäme ots kindlalt külaliste käes.
Siit see kahe rahva ühendamine ehk Liivimaa taaselustamine algas. Et lätlased tähistavad käesoleval aastal oma laulupidude 150. aastapäeva, otsustas Tõnu neile väikese eelmaitse anda, eestlased on ju selles osas lõunanaabritest mõne aastakese ees. Ekraanile ilmus meie majesteetne laulukaar, mille alt kõlas lätikeelne üldtuntud laul ,,Riga dimd“, juhatas Kaspars Putninš. Esimene otsustav samm Liivimaa suunas oli sellega astutud. Tegutses ju mainitud dirigent kolm aastat ka Eesti Rahvusmeeskoori kunstilise juhina ning hiljem Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiline juht ja peadirigent.
Tõnu jätkas jutustusega Eesti laulupidude traditsiooni tekkimisest, alates papa Jannseni ja tütar Koidulaga. Kõneles isiklikest elamustest 1990. aasta laulupeol kuulajana ja laulmisest aasta hiljem Toronto Eesti Meeskoori koosseisus kontsertreisil Eestisse. Jutu raskuspunktiks oli aga Lydia Koidula hingestatud luuletus ,,Mu isamaa on minu arm“, mis kõlas esimesel laulupeol Aleksander Kunileidi viisistuses ja laulupidude 100. a. juubelil Gustav Ernesaksa viisistuses. Viimatimainitu, mis valmis vahetult enne 1944. a. märtsipommitamist, kujunes okupatsiooni tingimustes ebaametlikuks Eesti hümniks. Ka see laul pandi kõlama, ekraanile ilmus Eesti laulupeo ühendkoor Olev Ojaga dirigendipuldis.
Meisterkokk oli hoos ja kutsus endale abilisteks kaks kena daami, keda kuidagi ei raatsi köögitüdrukuteks nimetada, Ei, Ilo Maimets ja Leena Tiismann olid ettekandjad, see nimetus ei tohiks antud juhul kedagi solvata. Ilo ja Leena on eesti publikut ennegi võlunud, nüüd kandsid nad ette kuus laulu, Leena kitarr ja Tõnu meeshääl kaasa aitamas. Esimese sümboolse pala puhul lubati kõigil emmas-kummas keeles kaasa laulda. Selleks oli liivi rahvalaul ,,Puhu, tuul“. Selles tuli ilmsiks kuulus eesti jonn, mis lätlastele üle kandunud ja mistõttu ka Liivimaa lagunes. Kura ema oma tütart liivlasest joomarile ei andnud, vaatamata sellele, et liivlane (arvatavasti mulk) kärkis, et jõi oma raha eest. Uhke liivlane läks koju tagasi, kosis eesti Manni või Mareti ja laulis ,,Oi külad, oi kõrtsid“. Hiljem leebus, laulis lõunaeesti murdes, et pill oll’ helle ja kutsus kuralasi oma rõõmude juurde, kaudu mu vaevakaskede, nagu Paul-Eerik Rummo nii kenasti on sõnastanud. Lõpetuseks Ilo regilaululine leivanumber, kus pereema, taas lõunaeestlane, karja koju hõikab.
Ettekanded said võõrustajatelt tugeva poolehoiu osaliseks. Põhjapoolse liivlasena ei saa loobuda veelkordsest õlalepatsutusest Tõnule, kes kogu kava vahejutustustega sujuvalt tervikuks sidus. Tänu tegijaile! Paldies, draugi!
