Andres Ehin „Paluteder ja mutrikorjaja“, Varrak, Tallinn 2004, 268 lk.
Andres Ehini nimi ei tohiks väliseesti kirjandussõpradele tundmatu olla, sest tema raamatutest on olnud juttu ka siinses ajakirjanduses. Paar aastat tagasi esines ta Torontos Tartu College'is, kus teda oli tulnud kuulama umbes 60-70 inimest, mis on päris suur arv. Sel aastal on temalt ilmunud uus mahukas luulekogu „Paluteder ja mutrikorjaja“ (2004), mis sisaldab tema hiljuti kirjapandud loomingut.
Eesti luules on Andres Ehin end maksma pannud täisverelise sürrealistina. Eesti sürrealiste võib tõesti üles lugeda ühe käe sõrmedel. Esimene mees, kes seda julges teha, oli Ilmar Laaban oma luulekoguga „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946) ja siis oma kolmkümmend aastat hiljem ka Imps Mikiver koguga „Kirves ja tuiksoon“ (1976). Sürrealistina sai Ehin alles peale Eesti iseseisvumist tuule tiibade alla, sest nõukogude ajal oli see keelatud. See näitab, et eesti kirjanduspubliku maitse on Euroopa omast rohkem kui 50 aastat taga. See on alati nii olnud, sest meie kirjanduses kardetakse midagi uut nagu vanakurat välku.
Äsjailmunud luuleraamatu on Andres jaganud kolmeks osaks: „Unes nähtud laulud“, „Ajalaulud 2000—2003“ ja „Tõlkeid laiast maailmast“. Esimene osa on ülekaalukalt sürrealistlik, kuid uuena on juurde tekkinud ajalaulude sugemeid. Ka näeme seda, et sürrealism on kaotanud veidi oma plahvatusjõust, kui seda võrrelda tema varasemate luuletustega. Kuid kõik püsib kindlal pinnal, mille aluseks on maamehelik mõtlemine. Tsiteeriksin nendest ainult mõned read, nagu „Hamleti koer ei tea / kas haukuda / või mitte haukuda“; „...õnnis oli / kurttummade kodu / kui üks neist / leidis oma plärasoole“. Tore on ka kui „...toorkuu kiirtetakku / takerdus / kaagutav kanakuu“. Lugeja võiks enne uue lehekülje pööramist veidi mõelda, mida tähendab „...võimatu on võimetekohaselt elada / kõikjal on võimatused või matused“. Siis saab ka lugeja teada, et „...roosa koore kannus / hapneb kukekannus“.
Juba esimeses osas kogeme, kuidas midagi sürrealistlikust on muutunud ajakajaliseks. Nii torkab silma üks luuletus, mille pealkiri on „Vesikabused koerad“, mis võib olla kirjutatud ajal, kui Eesti polnud veel end uuesti iseseisvaks kuulutanud. Samuti mälestab Ehin neid, keda küüditati 1949.a. märtsis: „...kui külmas ja raskes rongis / me surime üksteise süles / ei uskunud rusutud rahvas / et uuesti tõuseme üles“.
Elu on vahepeal muutunud ja pole imestada, kui võimuvahetuse ajal kerkis üles uus koorekiht, kes teadis, kuidas kasu kokku keerata. See kasetohust „koorekiht“ korraldab järjest uusi tulemusteta valimisi. Seekord küll päris demokraatlikult, kuid „...kui otsa saab see melu / vanaviisi edasi / läheb eesti elu“. Alati tekib uusi pahandusi, nagu näiteks autovargusi. Keegi autoomanik saab ühel kenal päeval järgmise sisuga kirja: „...Olen Te kadunud auto / autovaras mõnuleb mu sees ja helistab Teile / kui Te oma autot tagasi ei osta, siis põletan Teie maja“. Aga autodega võib juhtuda veelgi hullemaid pahandusi, nagu nagu luuletaja lühidalt kirjeldab: „...Eedeni aiast välja tõugatud tõug / vägevad mootorid / istmike all. / kihutab mägiteed mööda / tagasi Paradiisi“. Sellest hoolimata eelistab autor siiski elada Eestis.
Ehini algupärast luulet võib leida ka haikude seast. See jaapani luule klassika ei räägi enam õitsevatest kirsipuudest ega lõuna poole sõudvatest haneparvedest, vaid üpris igapäevastest asjadest: „...Jaapani keiser / ei tea mitu kodarat / jalgrattal on“. Ta võib peatuda ühe vana mahajäetud talu juures ja püüda selgusele jõuda, „...kes joob sinu vett / keset ahervaresid / vana talukaev“, ja võib sinna otsa veel küsida: „...kas igast kivist / saab kunagi nõiduslik / tarkade kivi“.
Selles haikukunstis on ta midagi õppinud omaealistelt Jaapani kolleegidelt, kes nagu Ehin on samati sündinud 1940. aastate ringis. Ühte kolmerealisse ja 17-silbilisse värssi mahub samahästi elurõõm ja ka selle kitsaskohad. Nii on ta tõlkinud 38-lt poeedilt igaühelt ainult ühe rea, mida Jaapani luuleajakiri peab 20. sajandi parimaks.
See kõik ei lõpeta veel Ehini tõlketulva. Ta püüab lugejas äratada huvi mitmete kuulsate, kuid meil ainult veidi tuntud või päris tundmatute, nagu G.M. Hopkinsi, L. Farlinghetti, hispaanlase R. Alberti, portugaallase R. Ferberi, taanlase V. Madseni, uruguailase L. Bravo ja iirlase P. Boreni luule vastu. Tõlked on tehtud kakskeelsetest väljaannetest, milles leidub nii algupärand kui ka ingliskeelne tekst. Kõik jätavad hea mulje.
Uut luulet Andres Ehinilt: ulmalaulud
Kultuur
TRENDING
