JUTA RISTSOO
28. aprillil 2007.a
Välba talus, Viljandimaal

Mõni aeg tagasi oli palju juttu sellest, et Eesti on jagunemas kaheks – esimene Eesti on moekas, rikas ja edukas ning elab linnas (enamasti Tallinnas) ja teine Eesti on ajast mahajäänud, vaene ja vaevalt toimetulev ning elab „maal“ (või pigem väljaspool Tallinnat).

Jälgides Viljandist Tallinnas toimuvat televisioonis, jääb mul mulje, et elan mingis muus Eestis kui seda on Tallinn, kuid mitte sellepärast, et ma ei ole moekas ja pop nagu tallinlane. Vaid hoopis sellepärast, et Viljandimaa rahvast on 94% eestlased, ja meie kohalik leht Sakala kirjutas Tallinna sündmuste kohta, et neil „ei tohiks olla otsest mõju Viljandimaal.... See on ikka Tallinna probleem”.

Tallinnal on tihtipeale kombeks ennast samastada Eestiga, aga arvan, et viimaste päevade sündmusi silmas pidades tuleb tõdeda, et rahvuslikku koosseisu arvestades, on Eestisid hoopis kolm. Ja igaüks neist on väga erinev.

Ühes servas on Ida-Virumaa kus elab umbes 13% Eestimaa rahvastikust, kellest üle 80% on mitte-eestlased. Teise äärmusesse kuuluvad kõik ülejäänud Eesti maakonnad (sh ka Harjumaa väljaspool Tallinna), kus elab ligi 60% Eesti inimesi, ning 86% nendest on eestlased. Seega sarnaneb selle Eesti rahvuslik koosseis sõjaeelsele Eestile.

Võiks öelda, et mõlemas nimetatud „Eestis” on rahvustevahelised jõujooned paigas. Esimeses on muulased selges enamuses, teises aga eestlased. Kolmandas Eestis ehk Tallinnas, kus elab 30% Eestimaa rahvastikust, on nii vahekorrad kui ka rahvuslikud suhted palju keerulisemad — rahvastik jaguneb umbes pooleks — 55% eestlasi ja 45% mitte-eestlasi.

Tallinn on seega selgelt kahekultuuriline ja kuna seal pole kumbki grupp selges enamuses, peavad mõlemad end linnas „õigeteks peremeesteks”. Lisaks elab Tallinnas 45% kõikidest Eesti mitte-eestlastest, seega on neid arvuliselt Tallinnas rohkem (kokku 180.000) kui Ida-Virumaal (140.000) või terves ülejäänud Eestis (105.000).

Selline olukord sarnaneb nende maakera kohtadega, kus maapinna plaadid põrkuvad, jõudu proovivad ning lõpuks maavärinatena valla pääsevad. Pronkssõduri konfrontatsioon oli ka jõuproov — kas jääb peale valitsuse või vene kogukonna tahe. Ja Tallinn oli sellise jõuprooviga kaasnenud plahvatusele soodsaks pinnaks oma rahvusliku eripära tõttu.

Tallinna valitsejatele on selline pingeline olukord eriline väljakutse, mis nõuab riigimehelikku lähenemist ning kõikide kodanike kaitsmist ja nende huvide õiglast arvestamist. Kui linnas plahvatab vägivallalaine, kas ei peaks siis linnapea olema esimene, kes kutsub elanikke üles seaduskuulekusele, eriti kui märatsev rahvus usub temasse ja on olnud tema lojaalsemate toetajate hulgas?

Samas loodan, et vabariigi valitsus teadvustab endale, et vaatamata Tallinna kui riigi pealinna tähtsusele ei saa nad oma poliitikas juhinduda ainult Tallinnas toimuvast lähtudes, sest lõppude lõpuks elab Tallinnas ainult 30% riigi rahvast, kuigi ta vahel käitub nagu ta on riigis A ja O.

Märkmed: