Kanadas ilmuva meditsiiniajalehe The Medical Post mahukas 16. septembri number pühendab mitmeid artikleid Eesti meditsiinile ja selle arengule viimase kümnendi jooksul. Kuna artiklid pakuvad kindlasti huvi ka meie lugejaile, refereerime neid siinkohal.
„Lessons from Estonia“ — sellist pealkirja kannab Eestit tutvustava osa avaartikkel, mida täiendavad paar värvifotot keskaegsest Tallinnast. Avasõnas tutvustatakse, kuidas nõukogude okupatsiooni järgselt võttis riik omaks demokraatia ning alustati kiire tervishoiureformiga, mis tähendas muudatusi haiglasüsteemis. Siin võivadki peituda õppetunnid teiste maade jaoks, kaasa arvatud Kanada, leiab autor J. McAllister, kes külastas Eestit ja kirjutas oma artiklid sealsete arstidega vestluste põhjal.
Juttu on tuntud poliitiku ja arsti Toomas Vilosiusega (kahe viimase koosseisu Riigikogu liige, olnud kahel korral sotsiaalminister), kes esimestel iseseisvusaastatel töötas Sotsiaalministeeriumis kantslerina. 1992-94 saidki alguse suuremad muudatused tervishoius. Järgnesid haiglate arvu vähendamine, haiglasektori tsentraliseerimine ning nn. kasutajamaksude kehtestamine. Dr. Vilosius meenutab, et esimesed 27 haiglat sai 1994.a. suletud ühe kuuga; enamus neist olid 10-25 kohalised maahaiglad. Autor märgib, et niisugune samm — maahaiglate sulgemine — oleks võib-olla Kanada kontekstis tähendanud lõppu poliitilistele pürgimustele, kuid dr. Vilosius valiti Reformierakonna koosseisus 1995.a. parlamenti ning ta töötas koalitsioonivalitsuse sotsiaalministrina, jätkates reformide läbiviimist. Järelikult olid reformid rahva silmis vajalikud.
Lugeja jaoks, kes pole võib-olla väga hästi kursis Eesti ajaloo ja majandusküsimustega, kirjeldatakse artiklis ka pisut seda külge ja muudatusi, mis esimestel iseseisvusaastatel toimusid. Autor kiidab Tallinna vanalinna, mis on üks vanimaid ja täielikumaid keskaegseid linnu terves Euroopas ja mis on esmaklassiline turismiobjekt. Märgitakse eestlaste iseseisvumise järgset valmidust integratsiooniks läänepoolsete naabritega ja majanduskasvu, mis oli umbes 7% või enamgi aastas — need tingimused võimaldasid dr. Vilosiusel ja tema kolleegidel propageerida muudatusi tervishoiusüsteemis. Täna nendib Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige dr. Vilosius, et selletaolisi muudatusi enam teha ei saaks ning ühe väikse haigla sulgemine Tallinnas toob rohkem probleeme kui 27 sulgemine aastal 1994.
Muudatustest kõneleb ka kopsukirurg dr. Jaak Tälli, öeldes, et riik pole nii rikas, et suudaks osta tehnoloogiat iga haigla jaoks ning avalikkus saab sellest hästi aru.
Artiklis on juttu ka sellest, et veel on Eesti keskmine eluiga ca 10 aastat madalam kui Skandinaaviamaades. Kuid see on siiski viimase kümne aastaga tõusnud.
Üks suurimaid saavutusi Eesti meditsiinis on perearstisektori arendamine. Umbes 4250-st Eesti tohtrist 700 on perearstid, kes on n-ö esimeseks väravaks patsiendi jaoks: nad osutavad vajalikku ravi, suunavad edasi spetsialistide juurde ning teevad ka koduvisiite. Tuuakse võrdlus nõukogude perioodiga, kui igal inimesel ei pruukinudki olla oma kindlat arsti ja spetsialistide juurde suunati end ise. Perearstid rajavad tänapäeval oma vastuvõtu või kliiniku nii nagu siin Kanadaski, kuid erinevus on see, et nendest ei tunta puudust ka mitte maapiirkondades.
Tuuakse näiteid ka nn. kasutajamaksude kohta. Patsientide osamaks spetsialisti vastuvõtule on umbes $5 (riiklikus süsteemis perearsti juures maksu ei ole), haiglasoleku esimesed 10 päeva maksavad $25 (ja pärast seda enam mitte). Ka koduvisiidi, millede osakaal suureneb, maksumus on $5. Samas on järjekorrad spetsialistide vastuvõtule üsna pikad — samuti tuttav probleem võrreldes Kanadaga.
Artiklis on juttu veel erapraksise ja riigitöö kombineerimisest, mille kohta on eriarvamusi.
Järgmises Eesti-teemalises artiklis kõneleb Eesti Arstide Liidu end. president dr. Indrek Oro, juttu on samuti muudatustest nii arstide kui patsientide poole pealt vaadatuna. Juttu on ka perearstide teenistusest — Eesti Perearstide Assotsiatsiooni juht dr. Madis Tiik ütleb, et keskmiselt teenib riiklikus kliinikus töötav perearst umbes $650 kuus, kuid see peaks olema vähemalt $2000. Alguses tahtsid paljud arstid avada omaette praksist, kuid juhtus, et suure töökoormuse tõttu tekkis lihtsalt „läbipõlemine“. Praegu töötavad paljud perearstid linnades grupipraksisena, jagades seega töökoormust, aga ka õdede palkamise, varustuse, raamatupidamise jm. seonduvaid kulusid. Juttu on ka Eesti arstide koolitusest, mis dr. Tiiki sõnul on väga heal tasemel, nii et paljud neist siirduvad Soome tööle, kus neist väga lugu peetakse. Dr. Tiik märgib, et kuigi mõned raviasutused Eestis võivad olla vananenud ega mitte kõige kaunimad välja näha, on siiski varustus ja ravimid samad mis Läänes. Samuti koolitus. „Eesti doktorid võiks töötada kõikjal maailmas,“ nendib ta.
Edasi tuleb juttu Eesti tehnoloogia-alastest edusammudest. Autor märgib, et riigis on rohkem mobiil- kui lauatelefone, samuti kasutavad paljud arstid oma patsientide rekordite jaoks kompuutrit, mis Kanadas pole sugugi alati nii. Dr. I. Lindströmi sõnul ongi elektrooniline kaardistamine suur edukuse näide. Hüpati otse 1960-ndate aastate tehnoloogiast modernsesse maailma ning eestlastel on olnud võimalus kõige kaasaegsemale tehnoloogiale.
Nii käsitleb ajaleht veel mitmeid küsimusi Eesti meditsiinis, mis jätab kindlasti Kanada lugejale mulje Eestist kui erakordselt kiireid ja edukaid muudatusi läbi teinud tublist väikeriigist. Ja niisugune positiivne teemakäsitlus peaks küll kindlasti kummutama veel mitmetes siinsetes eestlasteski pesitsenud arvamuse, et Eestis olles eriti haiglasse sattuda ei tahaks — samuti oleme kiitvaid hinnanguid kodumaa tervishoiule, ravile ja hooldusele kuulnud ju mitmete sellega kokku puutunud väliseestlaste käest ka meie lehe veergudel. (Ref.MP/KPT)