Vaado Sarapuu oma lahutamatu filmikaameraga on alati kohal Toronto eesti ühiskonna tähtsamatel üritustel. Mõni tund pärast pärast kontserdi, peo või aktuse lõppu võivad arvutiomanikud juba näha tema värsket loomingut Eesti Elu võrgulehel. Need, kelle kompuuter võimaldab, saavad mitte üksnes pilte vaadata, vaid ka kuulata toimunut, mis on teatud mõttes ju luksus, kuna jõuab kodudesse tasuta, kuid see on juba omaette teema.

Seda, et Vaado pole mitte ainult videoreporter, vaid suurte kogemustega filmimees, teavad vist vähesed.

24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, oli huvilistel võimalus pärast lipuheiskamise tseremooniat Toronto linnahalli juures tutvuda Vaado Sarapuu toekama filmiloominguga. Rahvast kogunes Eesti Maja suurde saali arvukalt. Meisterliku helitehnikuna tegutses filmipealelõunal Allan Eistrat.

Sissejuhatava sõnavõtu järel näitas Vaado oma filmi Eesti ekspresidendist Lennart Merist — „Ma võin rääkida ja mõelda südamega“ (vt. EE #5, 4. veebr.). Presidendi kaunis mereäärses Viimsi kodus tehtud, väga loomulikuna mõjuv film viis vaatajate mõtted ja pilgud suvisele Maarjamaale just sobival ajal — iseseisvuspäeval —, pakkudes Eestiga lausa käegakatsutavat sidet ja pidet. Lennart Meril, kes enda sõnul kannab kodu oma südames, on filmis palju öelda meie riigi, rahva ja eestluse põhiväärtuste kohta. Presidendi elu peegeldab suures osas meie rahva ränka ajalugu, ja sellelgi on filmis oma koht. Tuleb ka kiita küsimuste esitajate, Laas Leivati ja Mikk Mikiveri sõnaosavust, kes vestlust suunates ja juhtides sidusid filmi meeldivaks kompaktseks tervikuks.

Kohvipausi järel asuti huviga jälgima hoopis „teisest puust“ linateost pealkirjaga „Erna 2003“. See kujutab endast sõjalis-sportliku mängu „Erna“ reportaazh ülevaadet, kuid mitte ainult seda.

Autori tagasihoidlikust tutvustusest saime teada, et rahvusvahelise levikuga Erna-filmil on oma edulugu, seda on kasutatud paljudes riikides (Hiina, Jaapan, Euroopa maad) ka õppeotstarbel. Vaado ütles sooje tänusõnu filmi sponsoritele — Stella ja Johannes Pahapillile ning Elmar Tampõllule, samuti filmi valmimisele suurt kaasabi osutanud Karl Miksonile ning andis nendele üle filmi koopiad.

„Erna 2003“ algab ajalooliste kaadritega Kautla rabas toimunud lahingutest, mida mitmed meie veteranid veel hästi mäletavad. Publiku hulgas oli pr. Maire Polashek, kes viibis seal lapsena. Temagi pole neid sündmusi unustanud. Emotsionaalselt mõjuv oli pärgade asetamine sealsele mälestussambale, millega öeldi, et kedagi ega midagi pole unustatud ..

Siis astuti sujuvalt üle aastakümnete aastasse 2003. Nägime leedukaid, norralasi, taanlasi, hiinlasi, lätlasi, soomlasi, eestlasi jt. tegemas ettevalmistusi Erna mänguks, kus kehtivad oma raudsed reeglid ja nõuded. Üllatav, et selles karmis meeste mängus oli nii palju vapraid naisi kaasa löömas. Mitmepäevane eneseületamist nõudev võistlus näis kohati olevat liiga ränk isegi treenitud sõjaväelastele. Üks asi on lugeda Erna-mängu ülevaateid ajalehest ja hoopis põnevam jälgida sündmustikku filmis, eriti veel helikopteri pardal tehtud linnu-lennuliste võtete abil. Oli muidugi kahju, et tublid eesti ernalased seekord võitjaks ei tulnud; esikoha pälvisid hoopis põhjanaabrid soomlased, aga aastad pole ju vennad.

Siinkohal pole mõtete ega kavatsustki hakata nähtud Erna-filmi detailselt kirjeldama. Piirduksin vaid sellesse kätketud sõnumiga: kui Eesti on suuteline korraldama sellisel kõrgel tasemel rahvusvahelisi võistlusi, on ta suuteline ennnast ka vaenlase eest kaitsma. Nii et seegi film tegi südame soojaks ja sisendas kindlustunnet meie vabariigi edasikestmise suhtes.

Suur tänu Vaado Sarapuule ja tema abilistele ilusa filmipealelõuna eest, mis pani kena punkti Eesti Vabariigi 87. sünnipäeva pidustustele Torontos.

Märkmed: